“If somebody likes me, I want them to like the real me, not what they think I am. And I don’t want them to carry it around inside. I want them to show me, so I can feel it, too.”

Prillid.

Kui prillidega arvuti taga olla, siis on selline tunne nagu läheks silmad kõõrdi.
Ja kui prillid ära võtta, siis tahaks hamstrisilmi teha. Noh, teate küll- neid suureks ajada.

Tegelikult ei saa ma hästi aru, miks ma praegu silmade punnitamisest ja prillidest räägin.
Oooo, need peast silmi välja punnitavad tüübid Guinessi rekordi saates olid lahedad.
Icicicicic.

Haa, selle icc icc'iga tuli meelde mulle mõne aja tagune vestlus emaga.
Ema istus arvuti taga, küsis minult mureliku tooniga: "Kerli...kuidas seda...itsitamist kirja panna internetis?"
Mina: "Kirjutad i ja kaks c'd. Nagu...icc noh."
Ema seepeale: "Deeeeeeeem, siis ma kirjutasin ikka valesti. Panin lihtsalt its. Icc."

Naljakas on mõelda, et ema tšätib arvutis teiste inimestega ja aegajalt käib playrays mänge mängimas ja mingisuguseid...kuradi..halloweeni kõrvitsaid seal taga ajamas.
Samas ega tal muud teha polegi eriti kodus.
Whoop whoop, 21.sajand.

Egas' mul muud öelda polegi.
Täna käisin EBS'is mingil superstaarisaatesosalenudisikutesoovitusteõhtul.
Ei, mul pole plaani sinna saatesse minna. Mannu vedas mind kaasa.
Ausalt öeldes...targemaks ma ei saanud. Vb ainult sellevõtta, et ma sain teada, kuidas Anis kogu aeg peksa sai ja teistele peksa andis.
Hurraa hurraa.


Olgu, ma säästan oma näppe ja teie silmi.
Silmad.
Mmm...tekkis tahtmine neid punnitada?
Ei..?

Okei, lihtsalt küsisin...

Ma reaalselt jäin täna välja lukutaha. Järjekordne tõestus- suitsetamine on kahjulik.
Noh, mitte et ma seda varem juba teadnud ei oleks...aga lisaks kopsuvähile võib talvel suitsetamise tõttu ka külmetuse saada. Prr, kõlab ju hirmsalt?

Unustasin võtmed tuppa. Just sellel hetkel, kui välisuks kolksuga lukku läks, pistsin käe taskusse ning avastasin, et võtmeid ei ole.
Esimene mõte- okeei, teen suitsu ära, siis vaatab mis saab.

Külm on väljas, teadsite?

Karjusin akna all nagu lollakas. "KAAAAAAIIIIIREEEEEEE!"
Ootasin, et viienda korruse aknast pistaks oma pea välja minu kullakallis emme. Seda ei juhtunud.
Proovisin uuesti karjuda. Seekord veidi valjemalt.
Ikka ei ilmunud aknale kedagi.

Nägin, et keegi sisenes vastauksest trepikotta ning koputasin uksele nagu segane. Mees arvaski vist, et ma olen mingi tuutuluutu ja jalutas rahulikult oma korterisse. Sooja.

Kuna ema ilmselgelt oma lapse hüüdeid läbi teleka summutava kõla ei kuulnud, otsustasin karjuda isa. Temagi ei kuulnud.

Kusjuures ma suutsin vastasmaja elanikud selle suure karjumise peale akendele uudistama tuua, kuid vanemad paraku ei kuulnud.

Karjusin veel veidi. Otsustasin pausi teha ning oma kopse tubakasuitsuga kosutada.
Karjusin veel.
Lõpuks ometi tuli ema aknale. Viskas võtmed.
Olin õnnelik.



Tuleb ikka suitsetamine maha jätta...


Kuidas teil jõulud möödusid?
Iga kord, kui siin bloggeris kellegi postitusi loen, mõtlen, et peaks ise ka korralikumaks hakkama, aga kunagi ei tule see välja miskipärast.
Ma olen üldse halb kirjutada
oma püsivuse poolest.



Mul on tunne, et homme tuleb tore päev!

Tormituuled.

Hällõõõõõõõõõõu!

Täna laulsid kaks väikest last trollis nr4 ühte vahvad lausu, kus kajasid sõnad "jeesus, jeesus" jne. Liigutusi tegid kah.
Naljakas.

WAFis hakkasime uut laulu õppima.

Ilm oli ilmselgelt lausa rõve, nagu te ilmselt ka ise märkasite.

Koolis oli täna hapukapsasupp söögiks. (Jaa, oluline info.)


Ja ma ei saa aru, miks mõni inimene, kellega nii palju suheldud, mingi hetk lihtsalt enam ei räägi ja tõrjub ja ütleb halvustavalt.
Mida ma teinud olen?






Suslik.

8-tunnine koolipäev seljataga.
Tunnike puhkust kodus ning bussiga tantsutrenni vuramine.
Hõiisaa ja hopladii selle peale.
Nägin sõber-Siimu kah täna. Saatsin ta bussijaamas bussile. Tüüp oli ainult kapsuni väel, ise veel üritas selgeks mulle teha, et tal on niinii palav. Usun ma jeh.
Aga ilus kampsun oli vähemalt.
Ja meil on ühesugused käpikud.

Inglise keele õpetaja naeris mu pihta, sest ma tõlkisin väljendi "ta elab talus" "he lives in a barn." Haahaa tõesti, tead. Läks natuke pahasti, aga terve klassi ees ei pea siis kohe ... naerma.
Höh. Jah.
Tegelt pole hullu.


Aga www.otseelust.com on vahva lehekülg.


Tsau!

Kassisilm.

Kas teie ikka kannate helkurit?

Kõiksus.

Lugesin eile vanu postitusi, uurisin pilte, naeratasin ja meenutasin ja nautisin minevikulist olevikku.
Ei, ma ikka pean jätkama oma siinset kirjutamist. Tulevikus tasub ära.

Niisiis.
Eile käis Kristel koos oma poisiga meil külas. Kummaline, et nüüd ongi kätte jõudnud see aeg, mil...õde ei ela enam siin, vaid külastab meid aegajalt. Ma ei tahagi pärast keskkooli lõpetamist ära kolida, sest vanemaid on kuidagi kurb üksinda jätta. (Väga hea vabandus tasuta elamiskohaks ja söögiks, eksole?)
Aga eilne õhtu oli vahva. Sõime head sööki ja jõime veel paremat hõõgveini ja veini. (Minu meelest jäi ema päris purjakile, sest ta togis mind oma jalaga, viskas sussiga ning siis itsitas nagu väike plika.)

Täna külastasime vanaema. Igapühapäevaselt kaltsukaturult ei leidnud paraku mitte midagi. Või õigemini leidsin, aga ema ei olnud nõus seda mulle ostma. Tegu oli nimelt ühe imeilusa antiikvälimusega hõbersõrmusega ning hinnaks vaid 100 krooni. See jääb kripeldama nüüd pikaks ajaks. Mulle niinii meeldivad erinevad sõrmused. Mul on neid jube palju kodus, paraku kanda saan väheseid, kuna mul on tugev nikliallergia ning enamused neist tekitavad mulle ebameeldiva lööbe.
Aga jah. Ilus sõrmus oli.

Bändiproov leidis ka üle pika aja aset. Saime mõned lood isegi linti mängitud. Jeejee. Kvaliteet pole küll muidugi stuudioomaga võrreldavgi, aga enamvähem kuuleb head ja vead ära küll.

Ning muidugi pean ka ära mainima tõsiasja, et LUMI TULI MAAHAA JA VALGEKS LÄKS MAAA!

Egas' mul muud öelda polegi.
Tervitaks kõiki oma sõpru ja tuttavaid ja ilusaid poisse!




Kerli

Lähen vist tumblr.com'i üle.

Leiate mu siit.

Aga võib-olla eksin siia ka aegajalt ära.

Mul on lihtsalt vaheldust vaja.

Murtud.

Tell yourself we'll start again
Tell yourself it's not the end
Tell yourself it couldn't happen
Not this way, not today



I gave up on you a long time ago
How can you blame me?

Kummitab.

I did my best, it wasn't much

I couldn't feel, so I tried to touch

I've told the truth, I didn't come to fool you...

Sa lihtsalt meeldid mulle.

Kõndisin marsa peale õhtul.
Vastu tuli mingi noormees, kes ulatas oma telefoni ja palus abi.
"Ma unustasin oma prillid koju, saaksid sa öelda, mis number mul siin kirjas on?"
Muidugi lugesin ma talle selle numbri ette.
Siis palus ta mul viimase numbri asemele number 7 panna.
Kahjuks kustutasin kogu numbri kogemata ära. Väike paanika oli isegi.
Siis hakkas noormees naerma ning lausus:
"Eiei, ära muretse. Ma tegin ainult nalja. Sa lihtsalt meeldid mulle. Kas ma su numbri saaksin?"
Kõige kummalisem külgelöömine üldse. Kuigi see polnud isegi külgelöömine vist.
Lihtsalt...
..imelik.
Aga samas täitsa tore, et ta just minu välja valis.


Ja üldiselt on nii, et ...

...kõik on hästi.

Kahe käega armudes, ma sinu juures kord ka nutta sain.

Soetasin täna endale Laseringi kinkekaartide eest Tanel Padari uue kauamängiva plaadi.
Kahjuks pean tõdema, et...vaid kaks lugu sealt pealt on sellised, mis hinge puudutavad.
Nimesid ei mäleta. Järgi vaadata ka ei viitsi.

Aga.

Ühe asja üle olen ma ka nii elevil, aga ma ei saa seda siin rääkida, sest see inimene loeb mu blogi ja siis ta saab teada, mida ma planeerin.
Ja kui ilus see kõik on.

Ma loodan, et reedeks tuul vaibub, sest sellise tormiga ei saa ma õige laevaga Soome sõita ja siis tuleb 200 krooni juurde maksta, et teise, aeglasema laevaga naabrite juurde vurada, aga pere peale läheks see maksma üpris mitusada lisakrooni ja see oleks kurb.

WAF oli täna. Sellest pole midagi rääkida eriti...


Ja....

No kurat, näete siis.
Sellepärast mul nii pikk paus oligi siin blogimaailmas, et...mul ei ole mitte midagi enam öelda.
Üks inimene, kes mu emotsionaalsesse madalseisu on viinud, teatas, et ma peaksin vähem mõtlema.
Ja nüüd on tulemus käes.
Sõnu ei olegi.
Ja mõtted on tühjad.

Septembris oli igal pool vikerkaari. Mul oli siis tunne ka kuidagi palju...värvilisem.

Praegu on ka hea.


Maailm ongi täiuslik oma ebatäiuslikkuses.

Koolirutiin hakkab vaikselt võimust võtma ja nii ongi hea.
Ja ma tervitaksin oma uut Jälgijat. TERE!

Ja tulge mulle reede-laupäev-pühapäev millalgi Kohtuotsa vaateplatvormile külla. Õhtul. Millalgi. Üksinda on kuidagi nukker.

WAF algas uuesti. Tore on.
Järgmine nädal tuleb mulle üks saksa tüdruk nädalaks ajaks külla.
Ja siis saan ma grupiga esimest korda elus Lätimaad külastada. Hurraa-hurraa!

Ja bändi-Siim oli autoavariis ja nüüd on tal käsi kipsis. Mul on nii kahju temast.
Ja kõik on haiged mu ümber. Huvitav, kauaks ma terveks suudan veel jääda?
Ja täna oli mingil Keskerakonna peol meil WAF koori ja Otiga esinemine. Fun.
Ja...ja...ja...Ma tahaks hommikut juba, siis saab putru keeta. Palju putru.
Ja mul on kodujuustu isu praegu.
Üleüldsegi on kõht tühi ja ma suudan ainult toidust mõelda.
Uuh.

Ilus Siim ütles, et tal on mulle mingi asi, aga see pole veel valmis. Mõni kohe oskab põnevust tekitada.
Ja muide, Siimpoiss (ma loodan, et sa loed seda), sul on aega veel ainult 23.septembrini. Oli vist see kuupäev...
Igatahes.
Võta ennast nüüd kokku, mees.


Mul pole üldse isu enam kirjutada.
Juhtunud on palju iseenesest, aga...kas peategi Teie kõike teadma?
Ma ei tea isegi enam tegelikult, mis seis mõne asjaga praegu on...

Mul on tunne, et kell sai just liiga palju ja Une-Mati lausa vägistab mind praegu.



Head ööd.

Indigolapsed- Unelaul kõigile, kes homme tööle lähevad

Isa tuleb töölt, ta pühib jalad puhtaks porist, vaatab telekat ja läheb varsti magama,

kuid see kohustus on pori tema hingel, see ei ole uni, see on minu elu, ütleb ta

ja elust pole nõnda lihtne ärgata.

See on unelaul kõigile, kes homme tööle lähevad

ja näevad oma unistusi unes.

Ma mõtlen, siis et milleks üldse ärgata, kui unistusi oma elus mitte tärgata.

Isa ostis pojal uue läpaka – ta tapab zombisid nüüd uhiuue relvaga

ja isa ütleb "Nüüd hakkama pead õppima, sest ma ei taha sinu elu kinni pappida!".

Kuid poiss ei hakka üldse lolli mängima, ta läheb parem Viru keskusesse hängima.

See on unelaul kõigile, kes homme kooli lähevad

ja näevad oma kohustusi unes.

Ja ma mõtlesin siis et milleks üldse junnida, kui on asju, mille vastu ei saa punnida.

Et kui on asju, mida ei saa parata - sa lihtsalt neelad ära - mis seal salata.

Mõni mees peab sõitma väga suure bemmiga, ainult siis ta saab rahulikult elada

ja mõni naine peab pediküüri tegema, siis ta saab rahulikult elada.

Mõni mees peab ikka pedenalju tegema, ainult siis ta saab rahulikult elada

ja mõni mees peab tšikke ikka sebima ja reedel purjus peaga nalja rebima

ja mõni memm peab teiste muredesse murduma, siis ta saab rahulikult elada.

Mõni taat peab tablette ikka neelama ja jumala eest, ma ei hakka teda keelama.

Mõni tüdruk peab suitsu ikka tegema, siis ta saab rahulikult elada.

Kuid mõni kontoris peab kanni laiaks istuma, ainult siis saab ta rahulikult elada.

Ja mõni naine peab teisi taga rääkima, siis ta saab rahulikult elada.

Kuid mõni paps peab oma laste peale röökima, ainult siis ta saab rahulikult elada

ja mõni mees peab regulaarselt surfama, siis ta saabki rahulikult elada.

Kuid mõni mees peab tšellot ikka mängima ja mitte ainult, vaid palja ülakehaga

Kuid mõni mees võib lihtsalt rahulikult elada ja siis ta saabki rahulikult elada.

Kuid mõni mees võib lihtsalt rahulikult elada ja siis ta saabki rahulikult elada.

Ideaalsed inimesed ideaalses linnas muretsesid kodu pangalaenuga -

nüüd on 30 järgmist aastat väga eriliselt hinnas ja siis nad saavad rahulikult elada.

See on unelaul kõigile, kes elu võlgu elavad

ja näevad oma pangalaenu unes.

Ja ma mõtlen siis, et milleks üldse ärgata. Sa maga parem 30 aastat järjest ja siis haiguta ühe korra korralikult - "Ooh - Pangalaen sai lõpuks makstud!".

See on unelaul – see on elu laul.

See on ilus laul – see on valus laul.

See on naljalaul – see on tõsilaul.

See on sinu laul ja ka minu laul.

See on unelaul kõigile, kes homme tööle lähevad

ja näevad oma unistusi ainult unes.

307. päev

Olen siinse maailma nii unarusse jätnud ning viimasest postitusest on niivõrd kaua aega möödas, et mul pole mõtet hakata oma tegemistest siin jutustada, sest ruumi pole nii palju. (Kas siin üldse on mingi piirang ka või? o_Õ)
Kokkuvõtlikult võib siiski öelda, et viimasel ajal on elu kuidagi ilus.

Kurb on see, et lubasin Vailole, et vuran augustikuus talle Tartusse külla. Panin isegi raha selle jaoks kõrvale, aga...
...Tallinnast eriti kaugemale ma sattunud ei olegi.
Anna andeks, Vailo. :(

Ma ei oska enam kirjutada.
Üldse.
Tühjus.


Ostsin endale seina peale korktahvli, teise nimetusega ka mälestustahvli.
Hetkel on sellele kinnitatud Mannu kodukootud kalender, tundmatu tehtud pilt minust ja Ilusa Siimu saadetud Rõõmulilla.
Numpsti. (Lambi küljes ripub Aarne.)


Eile ostsin endale elu esimesed kontsasaapad ning ma olen nendesse armunud.

Täna käisin üle pika aja jälle bändiproovis ja jään ootama homset esinemist Aruküla lauluväljakul.
Homme on ka Diletantide Avangard, seega vedage ennast kõik Polymeri kohale!

Ja teate mis?! Mind ei kurvastagi enam eriti koolimineku mõte, sest tundub, et kõik asjad hakkavad kuidagi paika loksuma.
Ei oskagi seda kirjeldada, aga... mõnus on olla.

Ja hommikuti on alati tore tõusta, sest Ilus Siim (issand, ma mainin ta nime juba teist korda :o ) saatis mulle oma kirjaga kaasa päikese. Kinnitasin selle narivoodi lakke ja nüüd on isegi vihmase ilmaga minu voodis päikseline.



Head ööd kõigile!

								Ja see vestlus Vailoga ajas mind lihtsalt naerma. Maailmas on ikka imelikke inimesi olemas. :D
				Vailo.:				jah, ma müün trummiasju vaat koguaeg:D JA üks taiwani molu ostab ära mult ühe asja.. kindel ostja.. täna pani lambist webika... istus seal palja torsoga ja näitas oma taldrikuid:D
				Vailo.				aga arvestades paljuga ma ta lohku tõmban siis ... noh:D
				Suslik.				HAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAa :D
				Vailo.				las ta ollap
				Suslik.				Kui paljuga sa ta siis lohku tõmbad?
				Vailo.				no 600 dollariga
				Vailo.				ise ostsin asja 1900 eegiga:D müün 800 doltsiga
				Vailo.				ma olen juut noh
				Suslik.				HAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA :D
				Suslik.				Kas ta on lollakas või? :D
				Vailo.				no ma panin hinnaks 400 euri...6000 eeki..et saaks kähku lahti:D ta ütles et ma tahan kaubelda hinda
				Vailo.				ma ütlesin et noh kui hea kaupleja oled siis palun väga..
				Vailo.				I WILL PAY YOU 800 dollars...
				Vailo.				oookeeeei:D
				Suslik.				Mida *tsiteeritud*, tõesti? :D
				Suslik.				Sorri.
				Suslik.				Ma olen šokis.
				Vailo.				:@
				Suslik.				Küsi, kas ta tahab minu käest ka midagi osta :D
				Suslik.				Ma võin talle oma vana kidra näites 400 dollariga müüüa!
				Vailo.				:D:D
				Vailo.				tra idioot on
				Vailo.				töötab MOS burgeris ...
				Suslik.				Aga äkki ta teeb tünga sulle lihtsalt?
				Suslik.				Ja ei ostagi neid ära.
				Vailo.				no ta oinas kannab raha ette ju
				Vailo.				eriline dolbajoob ikka:D
				Vailo.				ma võiks öelda et jäta oma rahaga hüvasti ja taldrikuga veel enam:D
				Suslik.				HAAAAAAAAAAAA :D
				Suslik.				Kurat, vedas sul ikka.
				Vailo.				kõige lihtsam on taldriku saatmine
				Vailo.				arva mis ta aadress on:D
				Vailo.				台灣,新竹縣寶山鄉雙新村明湖一街76號
				Vailo.				päris hea ah:D
				Vailo.				ainus asi millest ma aru saan on 76:D

288. päev

Heihei!

Neljapäeval käisin Bänd Cämp lõpukontserdil Rock Cafes. Tore oli!
Mannu, Sandri ja Magnusega sai soojendusjoogid Hirvekas tehtud ning ma jõin kuidagi palju, aga ma ise ei saanud arugi, et ma endale 1,5 l vedelikku sisse olin valanud...
Ja siis vurasime trammiga Sikupilli Prismasse ja Sander ostis veel lisajoogi mulle ja ligi 15 minutit vast suhtles ta ühe kurt-tumma vanahärraga ja see oli nii kuradima armas. Kuigi mul jäi tunne, et mees ise ei ole täie mõistuse juures, kuna ta oli veendunud, et ta on prohvet. o_o
Siiski. Nunnu oli.

Rock Cafe lava peal esines ka HEIKKI! JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE ! Lisaks oli ka teisi vahvaid bändikesi, ofc.
Ühesõnaga. Pidu oli võimas. Mõnus joogine tunne oli ja ma läksin vahepeal natukene ülekäte, aga pole hullu, selleks ju peod ongi. (Ja ma ei saa ika veel aru, kuidas Marianne nii palju tekiilat juua suudab : o Mina jõin pool pitsikest ja siis juba tundsin, et nonii, nüüd aitab.)
Mm...
Baarileti äärest möödusin ma päris mitu korda ning alati märkasin ma seal seismas ühte pikka kasvu noormeest. Mõni hetk hiljem märkasin teda lava juures ning kuna alkohol teeb julgeks, tirisin ta tantsimaie.
Tuli välja, et tema nimi on Taaniel ning et ta teadis juba varem, kes ma olen, sest et tema sõber olevat talle mu videoid näidanud. Mul oli nii kuulus tunne hetkeks.
Taaniel käis mul eile töö juures ka külas. Üliarmas lihtsalt, kui inimene jätab meelde purjus tüdruku jutu ning kappabki järgmisel päeval kuskile kõrgele Toompeale, et veidi juttu puhuda. Mulle meeldivad sellised inimesed.
Mõned inimesed nii toredad ei olnud seal peal. Üks meesterahvas haaras mu näiteks lihtsalt oma õlale, vedas trepist ülesse ning siis kukkus pikali...mina koos temaga. Jah, tore oli. Mul on siiamaani sõjahaavad paremal käel.
Jaa...mis siis veel.
Midagi vist.

Täna käisin õega kaltsukatuuril ja sain endale ülilahedad erklillad püksid.
Ja kuna Elycal on täna sünnipäev, siis pidasime Kalev Spa juures olevas pargis väikese pikniku maha. Ostsime šokolaadi ja juustu ja siis mingisuguse šampuse pudelis oleva siidri, mis maitses nagu mädanenud maasikas, aga ma ei kurda. Pargis olles laotasin Heikki telgi ka lahti ja see haises natukene ja oli ikka veel märg. Haa. AGA EI HALLITANUD! Seega pole hullu. Ma kuivatasin selle ilusti ära ja pühkisin salvrättidega ka ilusti puhtaks.

Äääääöö.
Käisin töö juures ka täna, kuna ma ei viitsinud koju minna nii vara.
Birgit värvis seal ämbreid. Ma tahtsin ka proovida. Mäkerdasin oma sandaalid kollase värviga kokku, varbavahed ja põlved ja käed on mul aga musta värviga koos. Ja see ei tule maha. Nii et success! Valge top on ka nüüd värviline.
Ning lõppkokkuvõtteks tuli Peke meie kahe kunstiteoseid vaatama ja siis ta ütles: "Jah, need ämbrid näevad väga lahedad välja, aga need ei sobi kohviku atmosfääriga."
Tore lugu küll. Birgitist oli kahju. Ta nägi nii palju vaeva.


Aga jah.
Homme lähen üle pikapika aja perega randa. Loodan, et on päikest ka. Mulle kuluks veidikene lisajume ära, kui aus olla.
Ja esmaspäeval on Elyca sünnipäev. Tõotab tulla tore sündmus. Välja arvatud fakt, et kõik sealviibijad on koos oma boyfriendide-girlfriendidega ja mina pean olema see ainuke vallaline. Must lammas valgete hulgas. Valge vares mustade hulgas.
ÕÕÕH.
Keegi mu kaaslane tahab olla? :D




Kõike head teile, tibulinnud!

285. päev

Ma armusin täna üle üle pika aja.
Sirvisin enda MP3's laule ja juba esimese noodi peal tundsin, et midagi on teistmoodi.
See oli üks Jim Brickmani klaveripala ning...oeh.
Mul pole mitte kunagi muusikat kuulates selline tunne olnud. Kui silmad sulgesin, valdas mind eriline meelerahu, mida kahjuks sõnadesse panna ei saa. Kõik on kuidagi nii hästi.
Jah, ma olen ametlikult armunud.

Ja see ongi kõik.
Nii on hea.

Naljakas.

Mõni päev tagasi toppisin Maximas oma kotti äsja ostetud kraami. Marianne oli ka minuga.
Äkitselt tuli meie juurde mingi noormees ja osutas kõrvalseisvale rattale. "Vabandage, kas see on teie ratas?", küsis ta. "Ei, ei ole," vastasime.
Ning juba oligi ta ratta haaranud ning veeretas seda enda kõrval eemale.
Me lihtsalt vahtisime tummalt ja ei saanud midagi aru.
Ning siis vaatas noormees tagasi ning lausus muiates: "Ei, ärge muretsege. Ma tegin ainult nalja. See on minu ratas tegelikult."

Naljakas.

283. päev

Hällõu.

Laupäeval ootasime Mariannega bussijaamas Lihula bussi. 5 minutit enne bussi väljumisaega tuldi meile kõigile ütlema, et sorri vaan, aga buss läks katki ning asendusbussi ei tule. "No tore lugu küll", mõtlesin. Läksime siis kassasse oma pileteid järgmise sõidu vastu vahetama, aga vot kus lops, tuli välja, et Lihulasse sellel päeval enam bussi ei sõida, kõik olid täis. Nii et lõpuks ostsime oma piletid tagasi ning vurasime hoopiski Ristile, kuhu meile autoga järgi tuldi. Fun, ma ütlen, fun.
Aga Metskülas oli ülitore! See koht on nii ilus ja meie telkimispaik oli vana talu hoovis ja seal oli must LAMBATALL ja 3 KASSIPOEGA ja öösel kappasid hobused seal vabalt ringi ja seal oli üks vahva koer ja teisi lambaid ka(keda ma kahjuks ei näinud). Kõik oli nii tore. Inimesed olid ja suurepärased, pereisa tegi meile väikese ekskursiooni ka oma maa-aladel. Külastasime Hiiemetsa ja nägime Tammepuud, kuhu sisse oli u. 80 aastat tagasi üks mingi (vääris?)kivi löödud, mida Eestis looduslikult ei leidu ja siis see oli üks suur müsteerium ja keegi ei tea, kuidas see kivi sinna saanud on, sest inimjõuga sellist asja korraldada ei saa. See oli ikka mõnusalt puu sees juba.
Metskyla Live üritus oli ka suppertore ja ma sain sellise bändiga nagu Left ühte oma lugu teha. Nad põhimõtteliselt coverdasid selle. HOW NICE IS THAT, nagu.
Ja siis saime seal inimestega tuttavaks ja hiljem kutsuti meid (meie all mõtlen ma kogu aeg mind ja Mannut, btw) öösel sünnipäevale ka ja seal saime kodukootud torti süüa ja ma sain seal maailma parimat grill-liha.
Aii, suu hakkas vett jooksma praegu.
Öösel magasime siis telgis ja mul polnudki üldse külm, aga Marianne ütles, et temal oli.
Hommikul on vastik telgis ärgata mu meelest. Ja üldse oli kuidagi räpane tunne.

Aga kell 11 jõudsime tagasi Tallinnasse ja siis sõitsin issiga koju ja sõin ja siis juba läksime perega vanaema juurde, sest mu väike tädipoeg Keshav sai 5-aastaseks.
Ja oi milline söömisorgia seal oli. Kui ma õgimise lõpetanud olin, nägin ma välja nagu 5 kuud rase noor naine. Ma oleks pidanud pilti tegema sellest. See on ikka ulme, kui palju toitu inimese sisse mahub. uuh.

Täna käisin tööl. Sain teada, et üks meie parimatest töötajatest ei tööta enam meie hulgas, sest ta käis mingi(te) sõbranna(de)ga seal PÄRAST tööd joomas ja jõi oma jooki. Ja siis Pekele see ei meeldinud ja hakkas karjuma ja siis Olga läks ära lihtsalt. Kahju, ta oli tore. Ja üks noormees vallandati ka. Kõik toimus kahe päeva jooksul. Kui mind ei ole, siis alati toimub seal midagi. Hmm.
Kuigi täna toimus ka.
Meil oli seal Mölkky mängimine ning Tanel Padar oli jälle seal platsis.
Ja siis sain ma tuttavaks ühe USA mehega, kelle nimi on ET (ma ei saanudki aru, kas see on ta päris nimi või mingi lühend või nagu..kammoon...ET??!?!) ja ta mängib väga hästi kitarri ja ta isegi laulis mulle paar enda kirjutatud lugu ja ta kutsus mind homme autoga sõitma ja Eestit avastama. Hehehe.


Okei, nonii. Saigi vist kõik kirja.

Oli meeldiv.
Tsau.

280. päev

Jou.

Ma ei saa aru, mis juhtunud on. Ma ei saa enam töö juures tippi...nagu...ÜLDSE MITTE. O krooni. TÄIESTI ÜMMARGUNE NULL! See on kohutav.

Ja ma hakkasin täna vähemalt aasta aega tagasi Juhani käest laenatud raamatut lugema ja see tundub isegi päris huvitav. Juhan on tore poiss. Kui me omavahel veel suhtlesime, otsustas ta ükskord, et saadab mulle nädal aega järjest iga päev ühe kirja. IGA PÄEV. Ja niimoodi oli mul hommikuti üks tore põhjus ärkamisest. Ma armastan käsitsi kirjutatud kirju.
Kirjutage mulle midagi. Ma luban, et kirjutan vastu ka.

Kerli
Saha tee 3-32
Loo, 74201
Harjumaa



Kahju, et Juhan kaugeks on jäänud. Ma kuulsin, et ta elab nüüd Tartus ja tal on oma tüdruksõber ka.
Hea, kui mõnel hästi läheb.

Aga homme kimame me Mannuga Metskülla!
Hurraaaaa ja hoidke alt, ütlen ma!
(Kuigi ma vihkan ikka veel telkimist.)
Ja Heikki jättis oma telgi töö juurde ja ma otsisin seda faking 15 minutit, sest meil on seal ikka täielik pasamajandus, ma ütlen. Halb sõna, ma tean, aga muudmoodi seda segadust kahjuks kirjeldada ei saa.


Ah okei, jah. JA JAA JAAAA.
Tsau.

Pildid mobiili seest.

Siim on nii väike siin. Ja noh, Teet ka...Aga ta on kogu aeg pisike olnud.
Aga igatahes...Ma kutsusin nad endale külla ja ukse juures sain aru, et mul pole võtmeid ja kedagi polnud kodus ka ja Kristel ei viitsinud Loole tulla ja siis me lihtsalt ootasime. Fun.






Erki pill ja....keegi veel...





Tegin endale vanaema juures teed ja Mareike otsustas, et kuidagi on vaja see ju ära ka kaunistada. Nii ta toppiski mulle sinna kurgiviilu. Stiilne!





Valisime emaga poes saiakesi. Leidsimegi ühed imepehmed vanillitäidisega kõhutäited. Kuid nagu näete, siis...ma üldse ei imesta, et need nii pehmed tundusid :D





Hõissa Kauboi, jipijipijee!





Jah.






Selliseid asju võib ainult Vanaema juurest leida...





Saša kukkus endale südame käe peale. Veelgi enam, seal on lausa kirjas " I <3 style="cursor: pointer; width: 324px; height: 432px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZ3IWj36ioU6s1H83jkRo13GxLfayFZyrb1MJ8iXnA2LkOPdvynvINkQQ4uDiHIODGsEi5GUAlWxaY5D7uhV9L3IUmzw7ACKdBadWSVLcjmPEGzrP5n4JT0e3w3Z_ZDvKzexEn5Pq27uc/s320/Pilt077.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5498980440918580738" border="0">




Ken siin..niisama..vene keele tunnis. Kunagi ammu.





"Homo ja Emo" ehk vene keele tunnis hakkas igav.




Ma ei ole siiani aru saanud, mis selle ukse eesmärk on...




Pervokass vihiku peal.

278. päev

Kõigepealt pean mainima, et täna on nii kuradima palav.
Aga seda te juba teate kõik.

Hea, et isa koju selle...ventilaatori vms ostis. Kui see jahedat õhku peale puhub, siis on isegi inimese tunne juba.

Aga eile käisin siis verd andmas. Jube palju inimesi oli seal. Pidime Mariannega 2 tundi seal ootama, alles siis saime oma väikese heateo tehtud. Aga tore oli. Mõne kuu pärast lähen kindlasti uuesti!
Minu esimese doonoriks olemise kogemuse rikkus natukene ära üks vinguv vanem naine seal. Mitte miski talle ei sobinud. Liiga kaua pidi ootama, kohv oli liiga mõru, kingitused olid liiga nigelad jne jne jne jne jne jne jne jne. Ma ei saa aru, miks ta üldse verd andmas käib siis, kui talle miski ei sobi.
Tänukirja sain ka sealt. Ja väikse rinnamärgi. Ja tasuta mahla ja teed ja kohvi ja küpsist. Ja kingituste hulgast valisin endale tassi.
Enesetunne oli pärast poole liitri vere loovutamist peaaegu okei, käed ja jalad tudisesid natukene, aga see läks üle üsna pea. Veidi uimane oli terve päev olla, aga see võis ka kuumusest olla.

Tööl käisin ka eile, seltsiks olid Mannu ja Kristjan.

Õhtul läksin Marianne juurde, kus ma üksinda peaaegu terve pudeli veini ära jõin. Kuradi joodik, ma ütlen. Ja öösel vaatasime õudukat, Paranormal Activity 2'te. Ei olnud õudne, kui aus olla. Huvitav ka ei olnud. Selline täiesti mitte midagi ütlev film.

Ja siis läksin ma mingi aeg magama ja ärkasin ülesse ja läksin bussile ja jõudsin koju ja muud midagi.
Oma prillid sain täna kätte! Jee-jee!
Homme kavatsen juuksurit külastada. Mul on karvamari tunne kogu aeg.

Ja Kristel luges kuskilt, et kui banaanid ära külmutada ja siis läbi mahlapressi lasta, siis tuleb sealt selline jäätisemoodi asi. Nüüd tuleb sammud varsti poe poole seada ning banaane osta!
Seoses jäätisega tuli mulle meelde tore lugu, mida Kristel rääkis.
Nimelt viis ta koos väikse Keshaviga (tädipojaga) jäätisekarpi prügikasti ja siis küsis ta käest, et
- "Keišu, what's your favourite ice-cream?"
- "Strawberry. And u know why?"
- "No, tell me!"
- "Because chocolate ice-cream is junk food. But strawberries are fruits, so it's much healthier!"

Tarkpea.

277. päev

Ma lähen täna verd andma koos Mariannega. Loodan, et olen sobiv doonor.

276. päev

Hei!

Tööle kapates kohtasin Sulevit, kes on mulle tuttav Harjumaa Laululapse konkursilt. Tema oli üks õpetajatest, nimelt.
Rääkisime veidi juttu ning siis kutsusin ta üles terrassile mind kuulama ja hiljem ka minu meelt lahutama. Tore oli. Siis ma rääkisin talle augu pähe ning ta oli nõus ka ise mõned lood tegema. Tal on jube mõnus hääl ja kitarri valdab ka see mees suurepäraselt! Hea on vahelduseks ka teisi kuulata. (Nüüd tuli mulle see soome hevikas meelde, kes töö juures mikrisse karjus ning laulmist teeskles, hahaha.)
Ega ma väga kaua täna tööl olla ei saanudki, sest vihma hakkas sadama ja müristas nii kõvasti, et enda mõtteidki polnud kuulda.
Ja siis ma kobisin sealt ära, et koju sõita.
Mu sandaalid lähevad vihmaga nii libedaks ja vanalinna munakividel kõndides võisin ma möödujaltele vigase suksu mulje jätta.

Hommikul helises telefon.
"Hallo."
"Tere, mina olen Indrek. Sa ei tea veel mind, aga ma sain su numbri Arneki käest, keda sa kindlasti tead."
Jah, Arnekut ma tean. Ja ühesõnaga kutsuti mind esinema ja see on nii vahva, kui mind juutuubist leitakse ja siis kuskile laulma kutsutakse.
Üritus ise toimub kuskil kaugel Järvamaal ja sinna on erinevaid noori muusikuid kutsutud ja seal saab enne kontserti ja hommikul süüa ja ööbimine toimub telkides (oh fucking no...) ja ma loodan, et ilm on ilus, sest et siis tuleb Marianne minuga kaasa.
Kuigi tead, MANNU, sa võiksid isegi siis tulla, kui vihma sajab ja tuul on nii vali, et viib juuksed kõrgustesse, sest et kui kole ilm on, siis on mul eriti nukker üksinda võõraste keskel viibida.
Ja mul läheb siis tukk lokki. Õõõõh.

Mõnikord on mul nii beibe tunne. Näiteks Saksamaalgi...ma ei suutnud olla oma lokkis tukaga. Ning ma tundsin ennast nii halvasti, kui mul polnud aega endale korralikku meiki teha hommikul. Ning mind ajas närvi kuum ilm, sest siis ma leemendasin näost kogu aeg ja kõik oli nii kleepuv. ÕÕh.
Aga ma ei ole beib...ega ju.
Mulle lihtsalt meeldib, kui kõik on kogu aeg korras.
Vot nii.

Ja nüüd ja nüüd ja nüüd lähen ma ära siis blogimaailmast.

Head aega!

275. päev

Hommikul ärgates tundsin ennast üksikuna, kuna kogu pere oli kuidagi vaikselt minema hiilinud ning mind jäeti jälle koju. Mul on viimasel ajal üldse tunne, et...ma eemaldun kuidagi. Kõigest. Sealhulgas ka perest.
Ärge saage valesti aru- ma saan oma vanematega väga hästi läbi, aga ma lihtsalt..ei näegi neid eriti. Sest kui mina hommikul ärkan, on nemad juba tööle läinud ja kui nemad koju tulevad, siis olen juba mina tööle läinud ja koju jõudes sätivad nemad juba magama.
Kahju natukene. Mitte et mul nendega väga paljust rääkida oleks.
Ah, tegelikult on kõik hästi.

Täna käisin töööööl üle pika aja. Ehk siis vahepeal oli 2 vaba päeva, mis tundusid lausa igavikuna.
Tippi sain 40 krooni, 1 dollari ja 50 eurosenti.
Üks mustanahaline mees andis mulle oma e-maili aadressi, et ma talle kirjutaksin ja lepiksin kokku mingi aja, millal tema bändiga koos jammida.
Siis kohtasin töö juures Hispaania mehi, kes istusid terrassil poole kuuest kuni ma ei tea mis kellani, sest kui mina sealt kell 10 lahkusin, jäid nad veel sinna. Huvitav kui suur nende arve tuli? Ma imestan alati turistide rikkuse üle...
Siis oli vaateplatvormil üks naljakas priske 30ndates kiilanev mees, kes istus pingile maha ja naeratas kogu aeg ja kiikas minu poole.
Tunni aja pärast, kui ma uuesti laulma läksin, tuli see mees tagasi ning kõndis must mööda ja vaatas ja naeratas ja siis kõndis edasi ja vaatas tagasi ja naeratas ja siis istus uuesti samale pingile maha ja jäi kuulama. Ta oli nii naljakas, et ma ei suutnud oma naeratusest lahti saada, kui ma tema poole vaatasin.
Pärast laulmist tuli ta minu juurde, surus kätt, ütles "Congratulations, you have a very nice voice!", andis mulle pataka kahekrooniseid ja siis kõndis naeratades minema.
Inimesed on ikka kummalised.


Ma loodan, et ma saan homme oma uued prillid kätte. Siis oleks teistsugune tunne ja palju põnevam oleks olla.

Veel loodan ma, et õhtupoole hakkab vihma sadama, sest mul pole üldse tahtmist homme laulma minna.
Keegi võiks vähemalt küllagi tulla, siis oleks veidi toredam.

Ja õhk on täna nii soe, tekitades tunde, et ma ei elagi külmal Eestimaal.


Hasta la ööd teile!

273.päev

Et siis jah.
Suvi mis suvi. S*ttagi pole teha. Kurb hakkab lausa. Kuhu kõik inimesed ja nende aeg saanud on?

Aga mina sõitsin täna koos Kristeliga esimest korda elus rattaga Lasnamäe Centrumisse. Päris...huvitav oli. Me mööda kanalit ei julgenud sõita ja ma kahtlen, kas seal üldse on rattasõiduks mõni koht (teeserv ei loe)...igatahes kimasime me majade vahelt ja avastasime Lasnahilli. jee jee.
Kokku vurasime 17 km. Minu meelest on seda päris korralikult.

Ja...muud ei oskagi öelda.
Ega kirjutada.
Ega mõeldagi.

Ma parem heidan unele ja unistan veidi. See on armumise ja tolmu kogumise kõrval üks minu hobidest.

Kõike head Teile!

Ma ajasin Martini endast välja ja ma isegi ei tea, mida ma valesti tegin...
Kas öelda mehele "Ma võin sulle oma bikiine laenata!" on tõesti nii vale tegu?
Või hüüda teda hellitavalt printsessiks...on see endast väljaminekut väärt?
Ma saan aru muidugi, et see ei ole just see, mida üks noormees kuulda tahaks, aga... Mul on ju sõnavabadus. Ja ma ei mõtle midagi halvasti.
Elu on lill.

Ma loodan, et printsessike loeb seda millalgi.
Sa oled ju ilus, ma ei saa muudmoodi.

Mul on jube kirjutamiskihk töö juures, ehhee.

Ja chatroulette'is sattusin ühe kena saksa noormehe peale.
Küll on ikka ilusaid inimesi maailmas.
Ma lihtsalt ei suuda enam. KÕIK ON NII ILUSAD!
Kui ma praegu enda ümber ringi vaatan, siis...oeh, ilu ilu ilu.


Ja mu boss sõitis just oma suure ja kärarikka autoga minema...läheb surfama vist. Whoop whoop! See tähendab seda, et ma pean vähem tööd tegema. Veel vähem kui praegu.
How nice is that, huh?



Jeaah.
Siidrit tahaks.
Aga ma ei saa. Igaks juhuks. Muidu läheb jälle käest ära.
Ja mul on pärast joomist kõhus alati vastik tunne. See ei tasu ennast ära.


Aga homme lähen võib-olla Tartusse!
Ilmar kutsus.
Ma ei tea veel, kas minna või mitte.
Raha on kuidagi vähe (ehk siis üldse mitte) ja...ja ma ei tea, kust seda juurde saaks.
Pean vist vanematelt laenu võtma.
Aga joogid lubas Illu välja teha.

272. päev

Ma ei taha siin olla. Viige mind ära. Või tulge külla. Aga tehke midagi.
Päike ju paistab ja inimesed naeratavad ja mina...mina olen siin lõksus ja ei saa enne ära, kui kell lööb palju.

Lalalallaalaa.

Laulsin enne Paratiisin Pojat lauljale oma laulukest "Kuulaps" ja ta hakkas nutma.
Päev on igatahes korda läinud. Whoop whoop.

271. päev

Aloha!


Et siis täna toimus töö juures mingi suursuur üritus, kus oli palju soomlasi ja mingid Paratiisin Pojat vms mängis ka, kes on vist Soomemaal kuulsad, aga mina neid ei tea ja Heikki mängis ka, kes võib kunagi veel kuulsaks saada ja mina tean teda ka ja siis mina tinistasin ka pilli veidikene ja tegin häält.
Ja täna sain ma Sõber Siimuga esimest korda tantsida.Heikki laulu saatel. Täitsa nunnu oli. (Kuigi ma ei oska tantsida...)

Ja woohoo, Peke ajas oma habeme maha! Ma ütleks, et ta näeb 10 aastat noorem välja. Ma ei tundud teda ära isegi. See on müstika.
Mehed, palun ärge kasvatage endale habet!

Ja üldiselt on nii, et ma ootasin töö juurde täna Mariannet, kes ei tulnud (ma pole pahane ja ma mõistan. Homme näeme? Ehk siis täna...), bändi Siimu, kes lubas tulla aga ei tulnud ja Ilmarit, kes ütles, et ta arvatavasti võib-olla tuleb, kui tal jaksu on, aga teda ka ma ei näinud seal. Kahju.

Ummhöhöhmhmm, jah.

Homme lähen lasen oma silmad ära kontrollida ja siis järgmisel nädalal saan loodetavasti juba uute prillidega olla. Ei jõua ära oodata.


Aaah, kõik.
Jutt sai otsa.
Mul on kõht tühi, aga süüa ei tahagi enam, sest et kuidagi ebamugav on kõhus.
Ma tahaksin proovida seda teed, millest Martin rääkis. See on mingi tee, millel on lastud kuskil hallitama minna vms....ma ei mäleta enam täpselt. Ma ei kuulanud eriti, millest Matu mulle meie kohtumisel rääkis, sest et tal on nii ilusad pruunid silmad ja siis ma lihtsalt imetlesin ja mõtlesin, et nii ilusaid inimesi on ikka olemas.
Aga see hallitav tee pidavat kõhule väga hea olema ning selle lausa naeratama panema. Naisser-daisser.


Igatahes, jah.


TSAU Ä!

270. päev

Hei.


Täna saabus minu tädi koos oma kahe lapsega Eestisse! Hurraaa! Nad elavad muidu kaugelkaugel eemal ehk siis Dubais ja me kõik näeme neid niii harva ja ta lapsed on üübernunnud.
Isa lasi nende saabumise tähistamiseks isegi ilutulestikku.
Vot nii suur sündmus oli see meie jaoks!


Ja uusi prille käisime minule ja õele ostmas täna. Kurat kui raske töö see ikka on. Ma olin juba lootust kaotamas.
Ideaalis oleksin soovinud tumeda plastikraamiga prille endale, aga mitte ükski ei sobinud mulle. Lõpuks ütles prillipoe müüatädi, et tema soovitaks mulle hoopiski selliseid ainult ülevalt raamiga prille, kuna need sobiksid minu näokujuga paremini kokku ja venitaksid selle veidi pikemaks (sel hetkel oli mul wtf moment ja mõtlesin, et kas mul on siis tõesti nii suur ja paks ja ümmargune nägu? o_Õ) ja igatahes emale meeldisid ka need prillid, mida müüa mulle soovitas ja siis ma lõpuks valisingi need prillid, sest tegeleikult olid need täitsa lahedad ja tegid mind veidikene isegi nagu targemaks või nii ä. Oi mul on pikad laused täna.
Ja mul polegi üldse kirjutamise tuju, sest et ma olen juba 2 päeva oma blogile uut tausta otsinud ja nüüd, mil ma arvasin, et ma leidsin lõpuks ometi midagi normaalset, pole ma sellega enam rahul. Fakit nagu.

Aga homme tuleb tore tööpäev vähemalt. Või noh, tööõhtu.
Whoop whoop.



Ja ma lähen nüüd magama ära, muidu ma magan jälle homse päeva maha. Kell 12 on vastik ärgata.
Kell 10 on palju parem.

Eksole?




Tsau.

Luuser.

Vastik laiskvorst olen, jah.
Olen kõik unarusse jätnud. Mitte ainult blogi. Ka mõned inimesed. Ja see on kurb.
Aga kuna rohkem kui üks inimest kurtis selle üle, et
a) ma panin oma blogi kinniseks ja nad ei saanudki seda jälgida ja
b) ma kirjutan siia liiga vähe, siis

SIIN MA NÜÜD OLEN!


Vahepeal on palju juhtunud.
Seda te juba teate, et ma Saksamaal käisin. Mul oli tõesti kurb koju tulla...või õigemini...kurb oli natukene kodus olla. See tegevusetus siin ajab hulluks. Isegi tööpäevad tunduvad nelja seina vahel passimisest lõbusamad.
Kuigi mul on siiski tore töö. Enamuse ajast.
Jah.

Iiigatahes.
Päev pärast Eestimaa pinnale jõudmist läksin ma tööle ja Heikki oli ka seal ja siis me vaheldumisi laulsime ja vahepeal laulis mingi soomlane ka (MEIL ON VABA LAVA TÖÖ JUURES KUSJUURES! TULGE KÕIK LAULMA!), kes lihtsalt joodeldas seal vahepeal ja ajas minul ja teistel silmamunad naerust märjaks. Tore oli.
Kella 23 ajal kappasid Heikki ja Mannu( TSAU MANNU) bussi peale, aga jäid ssllest maha (JEE!) ja siis ma otsustasin, et ma ei lähe ka koju, vaid hoopis Marianne juurde ööseks kuid ega minu plaanid ometigi ei täitu ju. Sellest "lähme hiljem taksoga" plaanist sai terve öö kestev linna peal jõlkumine. Või õigemini istumine-käimine marsruudil levikas ja hellahundijuuresolevparkvõimuusellineasi.
Kohtusime mõne inimesega. Üks nendest oli üks vene noormees, kellele ma üritasin selgeks teha, et RAHA EI OLE ELUS KÕIGE TÄHTSAM, aga ta kahjuks ei nõustunud minuga ja mind kripeldab see ikka veel...kahju temast.
Teine noormees, kes mulle meelde jäi, on .. Rasmus..vist...oli..see ta nimi. Ta nägi natukene välja nagu meie kooli kidraõpetaja (ehk siis väga nägus) ja ta mängis väga hästi kitarri ja üldse oli selline muhe kuju.
Ma tean, et ta elab kuskil Kuusalu lähedal...Ma pean ta vist üles otsima. Mõni inimene lihtsalt jääb südamesse ja ei saa aru, miks.
Võib-olla olen ma lihtsalt üksik viimasel ajal ja otsin endale kaaslast. Kes teab.
Või oli temas siiski midagi erilist.
Igatahes.
Jah.

Eile tuli taevast vett lausa nii palju, et töö juures kõik uputas. Punktist "terrass" punktini "siseruum" muud moodi ei saanudki kui et pidi hiigelsuurest ja üpris sügavast loigust läbi kappama. Sama pidi tegema ka vetsu saamiseks. Terrassil oli toimumas Õllesummeri nö. afterparty ja seega oli seal üpris palju inimesi, kes kõik olid justkui kilud karbis, sest keegi ei tahtnud märjaks saada.
Uuh.
Aga sellest niiskusest jäin ma veidi tõbiseks ning nüüd on väike köha, mis ei lase õhtuti uinuda. Saksamaal olles ei saanud ma aru, kuidas ometi on võimalik suvel haigeks jääda (nad kõik olid seal veidi tõbised), aga nüüd ma taipan.
Karma vist.


Kuldtäheke lõhnab nii hästi. Ja see teeb nii mõnusalt soojaks kõik.
Oh, ma panen seda enda varvastele ka.
OMG, see ajab isegi mu alati külmetavad varbad soojaks.
HOW NICE IS THAT, HUH? :o


Ahjaaaaaa, ma käisin Õllesummeril ka.
Reede pärastlõunal helistas boss ja küsis, kas ma tahaksin seal esineda. Otseloomulikult olin ma nõus. Kell 17 värava taga teda oodates tuli aga kõne, mis teatas, et ma ei saagi seal esineda, kuna tuli välja, et neil siiski pole oma BagJump'i ja õlleleti juures muusika laskmise luba. What a shame. Õnneks andis Peke mulle lohutuseks tasuta pileti, nii et ma sain seal niisama ringi töllerdada, 9 meetri kõrguselt suurde õhkpatja hüpata ning 15 krooniga imehead siidrit osta. Elu on ilus.

Juhhaidii, kui palju ma selle pildi saamiseks vaeva pidin nägema.
Pärast minu hüpet peatas mind üks mees kinni ning küsis, kas ma tahaksin enda hüppest pilti ka. "Muidugi!" vastasin mina.
Tuli välja, et nad, vargad, tahavad selle eest 50 krooni. Sellist raha mul võtta polnud. Väikese moosimise peale oli see noormees nõus selle mulle saatma, kui maksan talle 25 krooni ja annan põsemusi. Minule oleks sobinud hoopis 10 krooni ja põsemusi.
Pärast mõneminutilist vaidlemist jäi kokkulepe, et ma saan endale selle pildi, kui ma mängin pärast Summeri lõppu talle kidral ühe loo ning annan lisaks veel põsemusi (ma vist meeldisin talle?).
Pilt on nüüd minu arvutis.
Musi ma talle ei andnud, pilli ei mänginud, raha ka ei maksnud.
Ma olen ikka võimas noor naine.
Või siis vastik petis.
Või siis hoopiski mõlemat.
Iiiigatahes.
Jah. Kahju, et mu nägu näha pole. Aga arvatavasti oli see midagi taolist:






Aga nüüd on vist õige aeg lõpetada, muidu venib jutt liiga pikaks.


Tsau!

M6ningaid fotojäädvustusi.

Jaa jaa jaa.

Niisiis.
J6udsin just "koju". Ning mul on natukene kurb olla, sest Saksamaa kaotas. See on siiras kurbus. Johannes muidugi ei usu seda, aga...mul on t6esti kurb.

Ja nüüd ma lisan siia m6ned pildid, et te saaksite aimu, mis mul siin toimub.
Aa, enne ma räägin natukene, mida ma teinud olen.

Eile 6htul j6dusime Stuttgarti ja siis tulid m6ne pere pead meile autodega järgi, mina sain Anna isa auto peale,seega see oli tore.
Bobfingenisse j6udes kappasime kohe Ipfmessile. Seal s6itsin oksekaruselliga. See oli ikka selline.. ulme lausa.

Koju j6udes kappasin magama.

Hommikul oli äratus kell pool kuus, käisin dusi all ja siis kappasin kooli ning nagu ma enne mainisin, oli sela igav.
Siis läksime mingisse linna, kus oli linnamüür ja minu kingad h66rusid ja kuidagi palav oli. Aga ilus koht oli.
Siis tulime koju, s6ime 6htust, sain selleks ühe väike saia...karm. K+ht on tühi.
Siis läksime jalkat vaatama. Täiesti l6pp, mis meeleolu siin valitseb...kohe lust ja lillepidu on jalkat vaadata. Mulle üldiselt ei meeldi see mäng, aga täna oli lausa..elevusttekitavalt m6nna seal seltskonnas istuda ja kaasa elada jaa..vau.


Aga ma nüüd t6esti l6petan, sest Johannes lihtsalt vaatab mind ja tal pole midagi teha ja ma pole teda 3 aastat näinud ning mul on NIII hea meel teda jälle kohata ning ning ning ning jah.
Ta on nii ilus.
Ma....
Ma kohe ei tea, mida öelda.
Ja mida teha.
Sest see ilu....
OEH.



(Ilus Siim, kui sa seda loed, siis...ära muretse...SA OLED KA ILUS :) )



Okei, head und!

TSAUTSAUTSAUUUU!

DEUTSCHLAND!

Ich bin sehr fucking glücklig! (ma vist kirjutasin selle viimase s6na valesti...)

Iigatahes.
Saksamaa. Eile j6udsime. Pikk reis oli. Lennukiga maandumine on mulle hirmuäratavamaks muutunud.
Täna käisin koolis, igav oli. Nagu eesti tundideski. Eriti religiooni6petus, millest ma kohe üldse aru ei saanud.
Ja nüüd kohe lähme jalgapalli vaatama, saksamaa mängib.
Aga mul polegi aega kirjutada, 6htusöök ootab. Aga varsti annan teile pikema ülevaate.

bis bald!

“There are only two ways to live your life. One is as though nothing is a miracle. The other is as though everything is a miracle.”

— Albert Einstein

231. päev

Tere!

Ma arvan, et ma pean oma blogi veidikene nüüd täiendama, muidu lähevad mul viimaste päevade sündmused meelest ära.

Laupäeval käisin ma Tartus Lille majas esinemas. Seal oli sellise toreda Kallikampaania "Kallistus=Rõõm(ruudus)" tänuüritus.
No mis ma oskan öelda...Tartus on tõesti väga toredad inimesed.
Kahju on see, et minu pilli keeled on väga ära väsinud ning ma pidin pärast igat laulu kitarri jälle häälde panema, aga see ei aidanud, sest pärast mõnda akordi oli pill juba uuesti häälest ära.
Ja mul on täna veel tööpäev ka...omg, ma ostan uued keeled ja vahetan kohapeal ära.
Aga jah, Tartus oli tore.
Ma plaanin sinna mingi aeg veel minna suvel. Kohe kindlasti. Laupäevasel päeval ka veel. Siis on bussipilet ainult 55.- (Omgomgogmgomg, eksole.)
Aga siinkohal tervitaksin Kaurit, kes mu esinema üldse kutsus!
TSAU KAURI JA AITÄH KAH!

Pühapäeval käisin bändiproovis, aga mul polnud üldse tuju laulda.

Eile käisin üle pika aja kinos. Vaadatavaks teoseks oli "Seks ja linn 2".
Ma pole vist ammu nii pikka ja venivat filmi näinud. Nalja küll natukene sai, aga siiski...üle kahe tunni paigal istuda ON raske.
Mariannet oli vahva üle pika aja näha :)
Pärast kinotamist läksime mu töö juurde veini jooma. Mõnus.
Lloyd ja Jana tulid ka sinna, võttes kaasa kaks oma ameeriklasest tuttavat. Tore oli neid näha jälle!
Lloyd sõidab täna päeval Venemaale ära. :(
Jana läheb reedel.
Ja siis polegi mul töö juures enam mitte midagi teha.
Kahju.
Kahjukahju.
Seega, tulge mulle külla palun! Mul on pauside ajal jube igav olla muidu.

Mul oli eile õhtul veidi veinise peaga nii tore olla.
Sõitsin Maardu bussiga Loo tee otsa...buss oli rahvast täis, enamused neist olid 20ndates eluaastates noormehed, kes riietusid dressidesse ja magasid suu ammuli. Naljakas oli.
Ja kuna aeg oli hiline, pistsin kõrvaklapid kõrva, tantsisin tee peal ja laulsin kõva häälega. Väga vabastav.
Olin vaid u 500 m kõndinud, kuni ma enam ei suutnud ning siis nägingi kahte säravat tuld minu poole liikumas. Tõsistin oma parema käe pöidla ning...auto peatuski.
Sain ukse ette.
Mugav.


Täääitsa pekkis, mul pole mitte midagi kirjutada ja ma ei taha ka ja ma lähen pesema hoopis.
TSau.

226. päev

Vau.
Käisin tööl. Tore oli.
Tanel Padar oli seal. Tšillimas.
Mõtlesin siis, et kuidagi peab ju tema tähelepanu püüdma. Otsustasin, et laulan ühte tema laulu "Igatsus teeb head". Jep, tähelepanu ma sain. Poole laulu pealt hüppas Padar minu kärusse ning siis laulsimegi juba duetti. Ma olin nii...šokis, kui aus olla. Heas mõttes. Ning siis saabus hetk, mida paljud teismelised noored tüdrukud ootavad- Tannu tegi mulle kallikalli ning andis laubale musi. Vot kui nunnu.
Hiljem esines ta ise ka natukene aega, esitades akustilist kava. Minu soovilooks oli "Sind tänan kõige eest" ning ma olin lihtsalt seitsmendas taevas, kui see Taneli poolt esitati.
Hurraa.
Ning tema visiitkaardi sain, palus endale kirjutada...Ma veel ei tea, mida ainult...Ja oma demoplaadi kinkisin. Autogrammiga.

Ning Lloyd ja Jana (Jah, nii kirjutati ta nimi hoopis :D) olid ka seal täna. Jana laulis jälle. NII ILUS OLI! Ja siis jõime kolmekesi veini, mis oli maja poolt. Jeje. Ning siis tuli välja, et Jana ööbib hostel Euphorias ja siis me kappasime sinna, kui kohvik kinni pandi. Seal oli täna mingi jam-session, aga kahjuks juhtus sedapsi, et kui meie sinna jõudsime, oli pidu juba läbi.
Aga kitarri sai ikka mängitud ja lauldud sai ka ning ma sain maailma parimat kodujuustu süüa seal.
Oeh, mul on kõht nii tühi.
Töö juures süüa ei saa (või noh, tasuta ei saa ja maksta ka ei raatsi) ja niimoodi ma nälgingi seal tavaliselt...elatun alkoholist ja armastusest.
Ja kohvist ka, ofc. (mainisin lihtsalt sellepärast, et minust alkohooliku muljet ei jääks.)

Ning koju sain ma autoga lausa, juhiks oli Kaine Jaanika. Jeje.
Kui ma Kristelit vabaduse väljaku bussipeatuses ootasin, läks mingi kamp mööda ning ühele noormehele sümpatiseerus minu kitarr ning kui ta ma palusin tal homme mind kuulama tulla töö juurde, et mul pauside ajal igav ei hakkaks. Vaateplatvormi nime kirjutas ta igatahes ülesse, loodan, et ta jõuab kohale ka...

Hmm hmm....
Jep, see on kõik, mis täna juhtus.
Loodan, et homne tuleb sama tore.
:)


Head ööd!

224. päev

Whupiduuu!

WAFi kurnavate proovide on nüüd ühelpool ning esineminegi (omg, mis sõna) sujus edukalt!
Egas' midagi, 28.juunist uuesti...et sama edukas kontsert Soomes esitada.

Aga mul oli ülimõnna päev täna.
Käisin tööl. Alguses oli küll raske ennast kohale vedada ning eriti pettunud olin siis, kui Peke ütles, et ta ajas kuupäevas sassi ja mind polekski täna sinna vaja olnud, AGA (!!!!!) supermegaülilahe tööpäev oli SEST (!!!!) ma kohtasin seal kahte väga vahvat inimest- Loydi ja Jennat (jah, ma võin nimedega eksida, sest mul on ikka veel halb mälu.)
Ja oi kurat kuidas see naine laulab. Ülimõnus. ÜLIM!
Mul on nüüd, ehh...ekstaas peal ja elu ongi mõnus!

Homne tuleb ka vahva.
Kohvikus on väike üritus, mälestamaks Luscher ja Matiesen'i veinitehase looja sünnipäeva, kes kahjuks paar aastat tagasi suri, olles ise juba 100+ aastane! Vau.
Homme lubasid mu tänased uued tuttavad ennast ka kohale vedada.
Vahva.

Ja Sõber- Siimu nägin täna ka. Lausa kaks korda. Töllerdas seal vaateplatvormil.
Jee.

Ja ma ei oska midagi kirjutada enam. Nagu tavaliselt...
Tsau!

222. päev

Jou,
Aldo on külas ja kurjustas minuga. Ütles, et ma võiksin pikemaid postitusi siia teha, sest siis on huvitav lugeda.
Aga mul ei ole millestki kirjutada.


Nägemist.
Ja palun väga.

220. päev

JOUU!

Ma polekski siia midagi kirjutanud, sest et...sõnu pole eriti kohe üldse mitte viimasel ajal, aga...ma lihtsalt pean teiega oma rõõmu jagama.
MA SAIN ENDALE HIPIKETSID!
Hurraa-hurraaa!




Ja suvevaheaeg on nüüd ka ametlikult peal ja kõik on kuidagi täitsa hästi!

Ning kodus oli suur draama täna.
Nimelt avastasin ma, et mulle kingitud dildo on kadunud!
Otsisin veidi...paanitsesin. Sain õe peale juba kurjaks, et ta kurivaim on selle endale võtnud.
Siis tuli isa, ütles, et ta leidis dildo enda voodi alt paar päeva tagasi (?!?!?!???!?!!)
Igatahes...ma ei tea, kes seda kasutanud on ja ma ei tahagi teada vist, kui aus olla..


uuh. Tsau.

216. päev

Homme on geograafia eksam ning mul on natukene hirmus selle pärast :(

215. päev

Miks ma küll varem pole tulnud ideele võtta bändiproovi minnes läpakas kaasa? Täitsa tore on rongis netis passida.
Tegelikult oli mul asja ka.
Ma tahtsin öelda, et kaks varest ründasid mind täna oma sitaga.
Õnneks oli tuul ning nad ei saanud mulle pihta. Ainult jalanõu sai. Fuh, suured lätakad olid.
Õudne.

Ning õues on jälle suve hõngu.


Nägemiseni.

Deodorandid segavad armastamast

Romaanis "Parfümeer" muutus koletis ja kurjategija kirgliku armastuse objektiks tänu ekstrakti lõhnale, mis oli valmistatud inimlikku päritolu koostisosadest.
Õpetlaste arvamust mööda on selline süžee küllaltki tõepärane. Me elame iseenda ja võõraste lõhnade maailmas, ning just need määravad armastuse ja vihkamise valikuid.

Kõige selle eest vastutav elund asub inimese ninas: XVIII sajandil avastas selle hollandi doktor Jakobson. Saja aasta möödudes selgus, et hollandlase poolt avastatud elund on vajalik selleks, et ära tunda suguferomoone – lenduvaid aineid, mida eritavad endokriinnäärmed.
Feromoonid mõjuvad vastassugupoole hüpotalamusele (ajuosale), tõmmates samaga endale tähelepanu ning äratades armastust.

Tänapäeval on armuda palju raskem, sest ollakse ümbritsetud deodorantide ja lõhnaõlide võõrapäraste lõhnadega.
Feromoonidel on raske läbida neid tõkkeid. Võimalik, et kuurordiromaanid puhkevad nii kergesti selletõttu, et puhates hakkab inimene lõhnama iseenese järgi.

Müsteerium lahendatud.
Ma pole leidnud oma hr Õiget, sest et ma kasutan deodoranti ja ta lihtsalt ei tunne mind ära.
Vot kus lops.

Mõtlesin täna õppimise päeva teha, sest eksam on tulemas.
Aga reaalsus on selline, et pole õpikut isegi lahti teinud mitte.

Ma ei tea. Ma ei viitsi midagi teha.

Sirvisin oma laulu-kaustikut täna.
Seal on jube palju laule, mille viisi ma olen ära unustanud. Kahju iseenesest. Ühed sõnad jäid mind sealt kummitama:
"Hoidsin süles muinasjuttu.
Ta hoidis tugevasti kinni mu käest
ning lausus: "Sinu juurde jään."
Siis naeratus mu silmis paisus.
Olin tema ainus. Ainus."

Kuidas ma saan kirjutada laulu ning siis selle meloodia unustada?
Vähemalt jääb luuletus järele...nagu öeldakse..luuletus on oma viisi kaotanud laul.


Ja ma tõesti väga vabandan, et blogimine viimasel ajal veidi..noh, hõredaks jäänud on.
Mul lihtsalt puudub see miski, mis mind kirjutama paneks.
Ma üritan selle miski varsti üles leida.


Aga minu meelest on igatsus helesinine ja mul on helesinisus peal.

207. päev

JOUUUUUUUU!

Hah, ma olen õnnelik, et ma elus olen.

Ma käisin eile seltskonnaga Diletantide Avangardil. Vahva pidu oli.

Enne avangardi kappasin terrassilt läbi, sest Heikki laulis seal...
Bossilt sain riielda, sest olime seal oma jookidega ning me tegime "mänguasju" ja me ei näinud vist piisavalt ilusad välja, sest et täna ütles Peke, et me hirmutasime eile kliente eemale. Nunnu.

Igatahes. HEIKKI, SA OLED TUBLI! Mulle ikka veel meeldib, kui mehed laulavad ja kitarri mängivad.
Noh, pärast seda kui meid kohvikust minema aeti, kõmpisime hirveparki oma jooke jooma. Politseionud kimasid ka oma rolleritega seal ringi.
Ment: "Mis te joote siin?"
Joosep: "Õunamahla."
Mina: "Limonaadi."
Ment: "Ahah. Ja kelle taara see teie selja taga on?"
Kõik koos: "Mitte meie!"
Ment: "Ahah, okei."
*prnnprnnnnnnnn vurr vurr viuhti * ja läinud nad olidki.

Iiiigatahes. Meil olid kõikidel üüberlahedad prillid ja niimoodi saime avangardile 25.- odavamalt sisse. Hurra!

Mulle meeldis see pidu. Alguses oli küll vähe rahvast, aga hiljem kogunes neid juurde.
Ning ma poleks osanud arvatagi, et see üritud mu ekside kokkutulekuks kujuneb. Väga nunnu, tõesti. Kuigi tore oli neid näha. Natukene. Kurb oli ka veidi...eriti kui Teda vaatasin...aga noh.

uue tuttava sain ka endale peolt. Tänu Pervo-Joosepile. Tüübi nimi on Tony ja ta on ameerikamaalt. Ja ta kirjutas mulle täna isegi kirja, lisades manustesse ühe pildi, mida vaadates ma veidi ehmusin, sest ma ei teadnuki, et ma nii purjus nägu teha oskan.

Aga ma ei viitsi rohkem kirjutada peost.

Ma võin sellest kirjutada, et mul pohmelli praktiliselt polnudki, aga väsimus oli nii suur, et töö juures oli tahtmine ennast pikali visata ning veidi unevisiooni vaadata.

Ja nüüd ma ei viitsi üldse midagi enam kirjutada.
Süüa tahaks.

Ning igavus teeb head. (hahaha, see on nagu tannu laul peaaegu...igaavuuus, pole süüdi, igaaavuuuus, teeb head.lalalla. Peakski sellise coveri tegema.)
(jah, ma olen üleväsinud.)

Ma lähen soran külmiku sees, äkki leian mõne palukese.
Tsäuu äää.

Igavene jama nende kirjavahemärkidega!

Elas kord imekaunis kurvikas Koma. Ta oli üks ilusaimaid kirjavahemärke kogu maal. Tema sarnast polnud üheski tekstis varem nähtud. Taoline ilu ei jäänud märkamata kahele vallatule noormehele- pisikesele Punktile ja kogukale Koolonile. Nad armusid temasse jäägitult.
Koma oli kosilastest meelitatud. Ta käi kohtamas nii ühe kui ka teisega. Tunded lõõmasid ning endalegi märkamatult leidis kurvikas Koma ennast nii Punkti kui ka Kooloniga kahel erineval suveõhtul mustja tähistaeva alt.
Nendest ilusatest kireöödest jäi Koma käima peale ning mõne aja pärast sündis talle imearmas lapsuke. Nimeks pani ta beebile Semikoolon. Ainult üks asi vaevas veel Koma pead- kes on siiski lapse isa?! Igavene jama nende kirjavahemärkidega!


Õpetaja hindas seda hindega 5+.
Hõissaaa ja hopladii!

(Ps! Jutt on tegelikult 95% ulatuses minu emme kirjutatud. Ta on vahva ja lennuka fantaasiaga, as u can see :D)

198. päev

Oi see soojus ajab muigele lausa. Mõnna.

Palju parem on olla. Kuigi kooliga on kõik üpris jamasti, kannatan ma siiski sealse passimise ära, kuna välja paistab päike.

Meie koolis algas mingi aeg koristustalgute aeg. Ja täna oli meie klassi kord midagi kooli heaks teha. Ja meid jagati kahte gruppi- ühed läksid kuusikusse riisuma, teised nühikisid, higi otsa eest, harjadega kooli siseõue läikima.

Sellise palavusega ei ole see just kõige parem töö, kusjuures. Aga tore oli.
Kuigi mul oli veidi ebamugav, sest meie klassi poisid on ikka parajad perverdid.
Nühksin harjaga, järsku kuulen, kuidas klassivend Ken teisele poisile "sosistab": "vaata, vaata, kerlil on rinnahoidjaid ja tisse näha, kui ta harjaga nühib!"
Läksin näost punaseks või jaa?

Aga...aga jah.

Homme on ajaloos kontrolltöö ja ma ei jõua selleks õppida, kuna kella viiest hakkab WAFi kooriproov ja see kestab seitsmeni ja kui ma tagasi koju jõuan, siis olen ma koomas arvatavasti... või siis lihtsalt laisk..või leian ma paremaid asju, mida teha.

Oeh jah.

Tegelikult..kuna ma juba koolist rääkima hakkasin, siis...ma lähen õpin veidi.

Midagi.

Tsau!