Romaanis "Parfümeer" muutus koletis ja kurjategija kirgliku armastuse objektiks tänu ekstrakti lõhnale, mis oli valmistatud inimlikku päritolu koostisosadest.
Õpetlaste arvamust mööda on selline süžee küllaltki tõepärane. Me elame iseenda ja võõraste lõhnade maailmas, ning just need määravad armastuse ja vihkamise valikuid.
Kõige selle eest vastutav elund asub inimese ninas: XVIII sajandil avastas selle hollandi doktor Jakobson. Saja aasta möödudes selgus, et hollandlase poolt avastatud elund on vajalik selleks, et ära tunda suguferomoone – lenduvaid aineid, mida eritavad endokriinnäärmed.
Feromoonid mõjuvad vastassugupoole hüpotalamusele (ajuosale), tõmmates samaga endale tähelepanu ning äratades armastust.
Tänapäeval on armuda palju raskem, sest ollakse ümbritsetud deodorantide ja lõhnaõlide võõrapäraste lõhnadega.
Feromoonidel on raske läbida neid tõkkeid. Võimalik, et kuurordiromaanid puhkevad nii kergesti selletõttu, et puhates hakkab inimene lõhnama iseenese järgi.
Müsteerium lahendatud.
Ma pole leidnud oma hr Õiget, sest et ma kasutan deodoranti ja ta lihtsalt ei tunne mind ära.
Vot kus lops.
5 kommentaar(i):
forget about mr. Right, Kerli :D
Why?
there is no. ;)
Las ma usun muinasjuttudesse, Heikki. See muudab elu nautitavamaks.
Ma täiesti usun selle mõtte naudingulist mõju. Peaks ka võib-olla veel rohkem ja suuremalt unistama.. Ah mai tea, ma ikka vist rohkem selline realistlik unistaja.
Post a Comment