Jou.
Ma ei saa aru, mis juhtunud on. Ma ei saa enam töö juures tippi...nagu...ÜLDSE MITTE. O krooni. TÄIESTI ÜMMARGUNE NULL! See on kohutav.
Ja ma hakkasin täna vähemalt aasta aega tagasi Juhani käest laenatud raamatut lugema ja see tundub isegi päris huvitav. Juhan on tore poiss. Kui me omavahel veel suhtlesime, otsustas ta ükskord, et saadab mulle nädal aega järjest iga päev ühe kirja. IGA PÄEV. Ja niimoodi oli mul hommikuti üks tore põhjus ärkamisest. Ma armastan käsitsi kirjutatud kirju.
Kirjutage mulle midagi. Ma luban, et kirjutan vastu ka.
Kerli
Saha tee 3-32
Loo, 74201
Harjumaa
Kahju, et Juhan kaugeks on jäänud. Ma kuulsin, et ta elab nüüd Tartus ja tal on oma tüdruksõber ka.
Hea, kui mõnel hästi läheb.
Aga homme kimame me Mannuga Metskülla!
Hurraaaaa ja hoidke alt, ütlen ma!
(Kuigi ma vihkan ikka veel telkimist.)
Ja Heikki jättis oma telgi töö juurde ja ma otsisin seda faking 15 minutit, sest meil on seal ikka täielik pasamajandus, ma ütlen. Halb sõna, ma tean, aga muudmoodi seda segadust kahjuks kirjeldada ei saa.
Ah okei, jah. JA JAA JAAAA.
Tsau.
30.7.10
280. päev
28.7.10
Pildid mobiili seest.
Siim on nii väike siin. Ja noh, Teet ka...Aga ta on kogu aeg pisike olnud.
Aga igatahes...Ma kutsusin nad endale külla ja ukse juures sain aru, et mul pole võtmeid ja kedagi polnud kodus ka ja Kristel ei viitsinud Loole tulla ja siis me lihtsalt ootasime. Fun.
Erki pill ja....keegi veel...
Tegin endale vanaema juures teed ja Mareike otsustas, et kuidagi on vaja see ju ära ka kaunistada. Nii ta toppiski mulle sinna kurgiviilu. Stiilne!
Valisime emaga poes saiakesi. Leidsimegi ühed imepehmed vanillitäidisega kõhutäited. Kuid nagu näete, siis...ma üldse ei imesta, et need nii pehmed tundusid :D
Hõissa Kauboi, jipijipijee!
Jah.
Selliseid asju võib ainult Vanaema juurest leida...
Saša kukkus endale südame käe peale. Veelgi enam, seal on lausa kirjas " I <3 style="cursor: pointer; width: 324px; height: 432px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZ3IWj36ioU6s1H83jkRo13GxLfayFZyrb1MJ8iXnA2LkOPdvynvINkQQ4uDiHIODGsEi5GUAlWxaY5D7uhV9L3IUmzw7ACKdBadWSVLcjmPEGzrP5n4JT0e3w3Z_ZDvKzexEn5Pq27uc/s320/Pilt077.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5498980440918580738" border="0">
Ken siin..niisama..vene keele tunnis. Kunagi ammu.
"Homo ja Emo" ehk vene keele tunnis hakkas igav.
Ma ei ole siiani aru saanud, mis selle ukse eesmärk on...
Pervokass vihiku peal.
278. päev
Kõigepealt pean mainima, et täna on nii kuradima palav.
Aga seda te juba teate kõik.
Hea, et isa koju selle...ventilaatori vms ostis. Kui see jahedat õhku peale puhub, siis on isegi inimese tunne juba.
Aga eile käisin siis verd andmas. Jube palju inimesi oli seal. Pidime Mariannega 2 tundi seal ootama, alles siis saime oma väikese heateo tehtud. Aga tore oli. Mõne kuu pärast lähen kindlasti uuesti!
Minu esimese doonoriks olemise kogemuse rikkus natukene ära üks vinguv vanem naine seal. Mitte miski talle ei sobinud. Liiga kaua pidi ootama, kohv oli liiga mõru, kingitused olid liiga nigelad jne jne jne jne jne jne jne jne. Ma ei saa aru, miks ta üldse verd andmas käib siis, kui talle miski ei sobi.
Tänukirja sain ka sealt. Ja väikse rinnamärgi. Ja tasuta mahla ja teed ja kohvi ja küpsist. Ja kingituste hulgast valisin endale tassi.
Enesetunne oli pärast poole liitri vere loovutamist peaaegu okei, käed ja jalad tudisesid natukene, aga see läks üle üsna pea. Veidi uimane oli terve päev olla, aga see võis ka kuumusest olla.
Tööl käisin ka eile, seltsiks olid Mannu ja Kristjan.
Õhtul läksin Marianne juurde, kus ma üksinda peaaegu terve pudeli veini ära jõin. Kuradi joodik, ma ütlen. Ja öösel vaatasime õudukat, Paranormal Activity 2'te. Ei olnud õudne, kui aus olla. Huvitav ka ei olnud. Selline täiesti mitte midagi ütlev film.
Ja siis läksin ma mingi aeg magama ja ärkasin ülesse ja läksin bussile ja jõudsin koju ja muud midagi.
Oma prillid sain täna kätte! Jee-jee!
Homme kavatsen juuksurit külastada. Mul on karvamari tunne kogu aeg.
Ja Kristel luges kuskilt, et kui banaanid ära külmutada ja siis läbi mahlapressi lasta, siis tuleb sealt selline jäätisemoodi asi. Nüüd tuleb sammud varsti poe poole seada ning banaane osta!
Seoses jäätisega tuli mulle meelde tore lugu, mida Kristel rääkis.
Nimelt viis ta koos väikse Keshaviga (tädipojaga) jäätisekarpi prügikasti ja siis küsis ta käest, et
- "Keišu, what's your favourite ice-cream?"
- "Strawberry. And u know why?"
- "No, tell me!"
- "Because chocolate ice-cream is junk food. But strawberries are fruits, so it's much healthier!"
Tarkpea.
27.7.10
26.7.10
276. päev
Hei!
Tööle kapates kohtasin Sulevit, kes on mulle tuttav Harjumaa Laululapse konkursilt. Tema oli üks õpetajatest, nimelt.
Rääkisime veidi juttu ning siis kutsusin ta üles terrassile mind kuulama ja hiljem ka minu meelt lahutama. Tore oli. Siis ma rääkisin talle augu pähe ning ta oli nõus ka ise mõned lood tegema. Tal on jube mõnus hääl ja kitarri valdab ka see mees suurepäraselt! Hea on vahelduseks ka teisi kuulata. (Nüüd tuli mulle see soome hevikas meelde, kes töö juures mikrisse karjus ning laulmist teeskles, hahaha.)
Ega ma väga kaua täna tööl olla ei saanudki, sest vihma hakkas sadama ja müristas nii kõvasti, et enda mõtteidki polnud kuulda.
Ja siis ma kobisin sealt ära, et koju sõita.
Mu sandaalid lähevad vihmaga nii libedaks ja vanalinna munakividel kõndides võisin ma möödujaltele vigase suksu mulje jätta.
Hommikul helises telefon.
"Hallo."
"Tere, mina olen Indrek. Sa ei tea veel mind, aga ma sain su numbri Arneki käest, keda sa kindlasti tead."
Jah, Arnekut ma tean. Ja ühesõnaga kutsuti mind esinema ja see on nii vahva, kui mind juutuubist leitakse ja siis kuskile laulma kutsutakse.
Üritus ise toimub kuskil kaugel Järvamaal ja sinna on erinevaid noori muusikuid kutsutud ja seal saab enne kontserti ja hommikul süüa ja ööbimine toimub telkides (oh fucking no...) ja ma loodan, et ilm on ilus, sest et siis tuleb Marianne minuga kaasa.
Kuigi tead, MANNU, sa võiksid isegi siis tulla, kui vihma sajab ja tuul on nii vali, et viib juuksed kõrgustesse, sest et kui kole ilm on, siis on mul eriti nukker üksinda võõraste keskel viibida.
Ja mul läheb siis tukk lokki. Õõõõh.
Mõnikord on mul nii beibe tunne. Näiteks Saksamaalgi...ma ei suutnud olla oma lokkis tukaga. Ning ma tundsin ennast nii halvasti, kui mul polnud aega endale korralikku meiki teha hommikul. Ning mind ajas närvi kuum ilm, sest siis ma leemendasin näost kogu aeg ja kõik oli nii kleepuv. ÕÕh.
Aga ma ei ole beib...ega ju.
Mulle lihtsalt meeldib, kui kõik on kogu aeg korras.
Vot nii.
Ja nüüd ja nüüd ja nüüd lähen ma ära siis blogimaailmast.
Head aega!
25.7.10
275. päev
Hommikul ärgates tundsin ennast üksikuna, kuna kogu pere oli kuidagi vaikselt minema hiilinud ning mind jäeti jälle koju. Mul on viimasel ajal üldse tunne, et...ma eemaldun kuidagi. Kõigest. Sealhulgas ka perest.
Ärge saage valesti aru- ma saan oma vanematega väga hästi läbi, aga ma lihtsalt..ei näegi neid eriti. Sest kui mina hommikul ärkan, on nemad juba tööle läinud ja kui nemad koju tulevad, siis olen juba mina tööle läinud ja koju jõudes sätivad nemad juba magama.
Kahju natukene. Mitte et mul nendega väga paljust rääkida oleks.
Ah, tegelikult on kõik hästi.
Täna käisin töööööl üle pika aja. Ehk siis vahepeal oli 2 vaba päeva, mis tundusid lausa igavikuna.
Tippi sain 40 krooni, 1 dollari ja 50 eurosenti.
Üks mustanahaline mees andis mulle oma e-maili aadressi, et ma talle kirjutaksin ja lepiksin kokku mingi aja, millal tema bändiga koos jammida.
Siis kohtasin töö juures Hispaania mehi, kes istusid terrassil poole kuuest kuni ma ei tea mis kellani, sest kui mina sealt kell 10 lahkusin, jäid nad veel sinna. Huvitav kui suur nende arve tuli? Ma imestan alati turistide rikkuse üle...
Siis oli vaateplatvormil üks naljakas priske 30ndates kiilanev mees, kes istus pingile maha ja naeratas kogu aeg ja kiikas minu poole.
Tunni aja pärast, kui ma uuesti laulma läksin, tuli see mees tagasi ning kõndis must mööda ja vaatas ja naeratas ja siis kõndis edasi ja vaatas tagasi ja naeratas ja siis istus uuesti samale pingile maha ja jäi kuulama. Ta oli nii naljakas, et ma ei suutnud oma naeratusest lahti saada, kui ma tema poole vaatasin.
Pärast laulmist tuli ta minu juurde, surus kätt, ütles "Congratulations, you have a very nice voice!", andis mulle pataka kahekrooniseid ja siis kõndis naeratades minema.
Inimesed on ikka kummalised.
Ma loodan, et ma saan homme oma uued prillid kätte. Siis oleks teistsugune tunne ja palju põnevam oleks olla.
Veel loodan ma, et õhtupoole hakkab vihma sadama, sest mul pole üldse tahtmist homme laulma minna.
Keegi võiks vähemalt küllagi tulla, siis oleks veidi toredam.
Ja õhk on täna nii soe, tekitades tunde, et ma ei elagi külmal Eestimaal.
Hasta la ööd teile!
24.7.10
273.päev
Et siis jah.
Suvi mis suvi. S*ttagi pole teha. Kurb hakkab lausa. Kuhu kõik inimesed ja nende aeg saanud on?
Aga mina sõitsin täna koos Kristeliga esimest korda elus rattaga Lasnamäe Centrumisse. Päris...huvitav oli. Me mööda kanalit ei julgenud sõita ja ma kahtlen, kas seal üldse on rattasõiduks mõni koht (teeserv ei loe)...igatahes kimasime me majade vahelt ja avastasime Lasnahilli. jee jee.
Kokku vurasime 17 km. Minu meelest on seda päris korralikult.
Ja...muud ei oskagi öelda.
Ega kirjutada.
Ega mõeldagi.
Ma parem heidan unele ja unistan veidi. See on armumise ja tolmu kogumise kõrval üks minu hobidest.
Kõike head Teile!
22.7.10
Ma ajasin Martini endast välja ja ma isegi ei tea, mida ma valesti tegin...
Kas öelda mehele "Ma võin sulle oma bikiine laenata!" on tõesti nii vale tegu?
Või hüüda teda hellitavalt printsessiks...on see endast väljaminekut väärt?
Ma saan aru muidugi, et see ei ole just see, mida üks noormees kuulda tahaks, aga... Mul on ju sõnavabadus. Ja ma ei mõtle midagi halvasti.
Elu on lill.
Ma loodan, et printsessike loeb seda millalgi.
Sa oled ju ilus, ma ei saa muudmoodi.
Mul on jube kirjutamiskihk töö juures, ehhee.
Ja chatroulette'is sattusin ühe kena saksa noormehe peale.
Küll on ikka ilusaid inimesi maailmas.
Ma lihtsalt ei suuda enam. KÕIK ON NII ILUSAD!
Kui ma praegu enda ümber ringi vaatan, siis...oeh, ilu ilu ilu.
Ja mu boss sõitis just oma suure ja kärarikka autoga minema...läheb surfama vist. Whoop whoop! See tähendab seda, et ma pean vähem tööd tegema. Veel vähem kui praegu.
How nice is that, huh?
Jeaah.
Siidrit tahaks.
Aga ma ei saa. Igaks juhuks. Muidu läheb jälle käest ära.
Ja mul on pärast joomist kõhus alati vastik tunne. See ei tasu ennast ära.
Aga homme lähen võib-olla Tartusse!
Ilmar kutsus.
Ma ei tea veel, kas minna või mitte.
Raha on kuidagi vähe (ehk siis üldse mitte) ja...ja ma ei tea, kust seda juurde saaks.
Pean vist vanematelt laenu võtma.
Aga joogid lubas Illu välja teha.
272. päev
Ma ei taha siin olla. Viige mind ära. Või tulge külla. Aga tehke midagi.
Päike ju paistab ja inimesed naeratavad ja mina...mina olen siin lõksus ja ei saa enne ära, kui kell lööb palju.
Lalalallaalaa.
Laulsin enne Paratiisin Pojat lauljale oma laulukest "Kuulaps" ja ta hakkas nutma.
Päev on igatahes korda läinud. Whoop whoop.
271. päev
Aloha!
Et siis täna toimus töö juures mingi suursuur üritus, kus oli palju soomlasi ja mingid Paratiisin Pojat vms mängis ka, kes on vist Soomemaal kuulsad, aga mina neid ei tea ja Heikki mängis ka, kes võib kunagi veel kuulsaks saada ja mina tean teda ka ja siis mina tinistasin ka pilli veidikene ja tegin häält.
Ja täna sain ma Sõber Siimuga esimest korda tantsida.Heikki laulu saatel. Täitsa nunnu oli. (Kuigi ma ei oska tantsida...)
Ja woohoo, Peke ajas oma habeme maha! Ma ütleks, et ta näeb 10 aastat noorem välja. Ma ei tundud teda ära isegi. See on müstika.
Mehed, palun ärge kasvatage endale habet!
Ja üldiselt on nii, et ma ootasin töö juurde täna Mariannet, kes ei tulnud (ma pole pahane ja ma mõistan. Homme näeme? Ehk siis täna...), bändi Siimu, kes lubas tulla aga ei tulnud ja Ilmarit, kes ütles, et ta arvatavasti võib-olla tuleb, kui tal jaksu on, aga teda ka ma ei näinud seal. Kahju.
Ummhöhöhmhmm, jah.
Homme lähen lasen oma silmad ära kontrollida ja siis järgmisel nädalal saan loodetavasti juba uute prillidega olla. Ei jõua ära oodata.
Aaah, kõik.
Jutt sai otsa.
Mul on kõht tühi, aga süüa ei tahagi enam, sest et kuidagi ebamugav on kõhus.
Ma tahaksin proovida seda teed, millest Martin rääkis. See on mingi tee, millel on lastud kuskil hallitama minna vms....ma ei mäleta enam täpselt. Ma ei kuulanud eriti, millest Matu mulle meie kohtumisel rääkis, sest et tal on nii ilusad pruunid silmad ja siis ma lihtsalt imetlesin ja mõtlesin, et nii ilusaid inimesi on ikka olemas.
Aga see hallitav tee pidavat kõhule väga hea olema ning selle lausa naeratama panema. Naisser-daisser.
Igatahes, jah.
TSAU Ä!
21.7.10
270. päev
Hei.
Täna saabus minu tädi koos oma kahe lapsega Eestisse! Hurraaa! Nad elavad muidu kaugelkaugel eemal ehk siis Dubais ja me kõik näeme neid niii harva ja ta lapsed on üübernunnud.
Isa lasi nende saabumise tähistamiseks isegi ilutulestikku.
Vot nii suur sündmus oli see meie jaoks!
Ja uusi prille käisime minule ja õele ostmas täna. Kurat kui raske töö see ikka on. Ma olin juba lootust kaotamas.
Ideaalis oleksin soovinud tumeda plastikraamiga prille endale, aga mitte ükski ei sobinud mulle. Lõpuks ütles prillipoe müüatädi, et tema soovitaks mulle hoopiski selliseid ainult ülevalt raamiga prille, kuna need sobiksid minu näokujuga paremini kokku ja venitaksid selle veidi pikemaks (sel hetkel oli mul wtf moment ja mõtlesin, et kas mul on siis tõesti nii suur ja paks ja ümmargune nägu? o_Õ) ja igatahes emale meeldisid ka need prillid, mida müüa mulle soovitas ja siis ma lõpuks valisingi need prillid, sest tegeleikult olid need täitsa lahedad ja tegid mind veidikene isegi nagu targemaks või nii ä. Oi mul on pikad laused täna.
Ja mul polegi üldse kirjutamise tuju, sest et ma olen juba 2 päeva oma blogile uut tausta otsinud ja nüüd, mil ma arvasin, et ma leidsin lõpuks ometi midagi normaalset, pole ma sellega enam rahul. Fakit nagu.
Aga homme tuleb tore tööpäev vähemalt. Või noh, tööõhtu.
Whoop whoop.
Ja ma lähen nüüd magama ära, muidu ma magan jälle homse päeva maha. Kell 12 on vastik ärgata.
Kell 10 on palju parem.
Eksole?
Tsau.
19.7.10
Luuser.
Vastik laiskvorst olen, jah.
Olen kõik unarusse jätnud. Mitte ainult blogi. Ka mõned inimesed. Ja see on kurb.
Aga kuna rohkem kui üks inimest kurtis selle üle, et
a) ma panin oma blogi kinniseks ja nad ei saanudki seda jälgida ja
b) ma kirjutan siia liiga vähe, siis
SIIN MA NÜÜD OLEN!
Vahepeal on palju juhtunud.
Seda te juba teate, et ma Saksamaal käisin. Mul oli tõesti kurb koju tulla...või õigemini...kurb oli natukene kodus olla. See tegevusetus siin ajab hulluks. Isegi tööpäevad tunduvad nelja seina vahel passimisest lõbusamad.
Kuigi mul on siiski tore töö. Enamuse ajast.
Jah.
Iiigatahes.
Päev pärast Eestimaa pinnale jõudmist läksin ma tööle ja Heikki oli ka seal ja siis me vaheldumisi laulsime ja vahepeal laulis mingi soomlane ka (MEIL ON VABA LAVA TÖÖ JUURES KUSJUURES! TULGE KÕIK LAULMA!), kes lihtsalt joodeldas seal vahepeal ja ajas minul ja teistel silmamunad naerust märjaks. Tore oli.
Kella 23 ajal kappasid Heikki ja Mannu( TSAU MANNU) bussi peale, aga jäid ssllest maha (JEE!) ja siis ma otsustasin, et ma ei lähe ka koju, vaid hoopis Marianne juurde ööseks kuid ega minu plaanid ometigi ei täitu ju. Sellest "lähme hiljem taksoga" plaanist sai terve öö kestev linna peal jõlkumine. Või õigemini istumine-käimine marsruudil levikas ja hellahundijuuresolevparkvõimuusellineasi.
Kohtusime mõne inimesega. Üks nendest oli üks vene noormees, kellele ma üritasin selgeks teha, et RAHA EI OLE ELUS KÕIGE TÄHTSAM, aga ta kahjuks ei nõustunud minuga ja mind kripeldab see ikka veel...kahju temast.
Teine noormees, kes mulle meelde jäi, on .. Rasmus..vist...oli..see ta nimi. Ta nägi natukene välja nagu meie kooli kidraõpetaja (ehk siis väga nägus) ja ta mängis väga hästi kitarri ja üldse oli selline muhe kuju.
Ma tean, et ta elab kuskil Kuusalu lähedal...Ma pean ta vist üles otsima. Mõni inimene lihtsalt jääb südamesse ja ei saa aru, miks.
Võib-olla olen ma lihtsalt üksik viimasel ajal ja otsin endale kaaslast. Kes teab.
Või oli temas siiski midagi erilist.
Igatahes.
Jah.
Eile tuli taevast vett lausa nii palju, et töö juures kõik uputas. Punktist "terrass" punktini "siseruum" muud moodi ei saanudki kui et pidi hiigelsuurest ja üpris sügavast loigust läbi kappama. Sama pidi tegema ka vetsu saamiseks. Terrassil oli toimumas Õllesummeri nö. afterparty ja seega oli seal üpris palju inimesi, kes kõik olid justkui kilud karbis, sest keegi ei tahtnud märjaks saada.
Uuh.
Aga sellest niiskusest jäin ma veidi tõbiseks ning nüüd on väike köha, mis ei lase õhtuti uinuda. Saksamaal olles ei saanud ma aru, kuidas ometi on võimalik suvel haigeks jääda (nad kõik olid seal veidi tõbised), aga nüüd ma taipan.
Karma vist.
Kuldtäheke lõhnab nii hästi. Ja see teeb nii mõnusalt soojaks kõik.
Oh, ma panen seda enda varvastele ka.
OMG, see ajab isegi mu alati külmetavad varbad soojaks.
HOW NICE IS THAT, HUH? :o
Ahjaaaaaa, ma käisin Õllesummeril ka.
Reede pärastlõunal helistas boss ja küsis, kas ma tahaksin seal esineda. Otseloomulikult olin ma nõus. Kell 17 värava taga teda oodates tuli aga kõne, mis teatas, et ma ei saagi seal esineda, kuna tuli välja, et neil siiski pole oma BagJump'i ja õlleleti juures muusika laskmise luba. What a shame. Õnneks andis Peke mulle lohutuseks tasuta pileti, nii et ma sain seal niisama ringi töllerdada, 9 meetri kõrguselt suurde õhkpatja hüpata ning 15 krooniga imehead siidrit osta. Elu on ilus.
Juhhaidii, kui palju ma selle pildi saamiseks vaeva pidin nägema.
Pärast minu hüpet peatas mind üks mees kinni ning küsis, kas ma tahaksin enda hüppest pilti ka. "Muidugi!" vastasin mina.
Tuli välja, et nad, vargad, tahavad selle eest 50 krooni. Sellist raha mul võtta polnud. Väikese moosimise peale oli see noormees nõus selle mulle saatma, kui maksan talle 25 krooni ja annan põsemusi. Minule oleks sobinud hoopis 10 krooni ja põsemusi.
Pärast mõneminutilist vaidlemist jäi kokkulepe, et ma saan endale selle pildi, kui ma mängin pärast Summeri lõppu talle kidral ühe loo ning annan lisaks veel põsemusi (ma vist meeldisin talle?).
Pilt on nüüd minu arvutis.
Musi ma talle ei andnud, pilli ei mänginud, raha ka ei maksnud.
Ma olen ikka võimas noor naine.
Või siis vastik petis.
Või siis hoopiski mõlemat.
Iiiigatahes.
Jah. Kahju, et mu nägu näha pole. Aga arvatavasti oli see midagi taolist:
Aga nüüd on vist õige aeg lõpetada, muidu venib jutt liiga pikaks.
Tsau!
11.7.10
7.7.10
Jaa jaa jaa.
Niisiis.
J6udsin just "koju". Ning mul on natukene kurb olla, sest Saksamaa kaotas. See on siiras kurbus. Johannes muidugi ei usu seda, aga...mul on t6esti kurb.
Ja nüüd ma lisan siia m6ned pildid, et te saaksite aimu, mis mul siin toimub.
Aa, enne ma räägin natukene, mida ma teinud olen.
Eile 6htul j6dusime Stuttgarti ja siis tulid m6ne pere pead meile autodega järgi, mina sain Anna isa auto peale,seega see oli tore.
Bobfingenisse j6udes kappasime kohe Ipfmessile. Seal s6itsin oksekaruselliga. See oli ikka selline.. ulme lausa.
Koju j6udes kappasin magama.
Hommikul oli äratus kell pool kuus, käisin dusi all ja siis kappasin kooli ning nagu ma enne mainisin, oli sela igav.
Siis läksime mingisse linna, kus oli linnamüür ja minu kingad h66rusid ja kuidagi palav oli. Aga ilus koht oli.
Siis tulime koju, s6ime 6htust, sain selleks ühe väike saia...karm. K+ht on tühi.
Siis läksime jalkat vaatama. Täiesti l6pp, mis meeleolu siin valitseb...kohe lust ja lillepidu on jalkat vaadata. Mulle üldiselt ei meeldi see mäng, aga täna oli lausa..elevusttekitavalt m6nna seal seltskonnas istuda ja kaasa elada jaa..vau.
Aga ma nüüd t6esti l6petan, sest Johannes lihtsalt vaatab mind ja tal pole midagi teha ja ma pole teda 3 aastat näinud ning mul on NIII hea meel teda jälle kohata ning ning ning ning jah.
Ta on nii ilus.
Ma....
Ma kohe ei tea, mida öelda.
Ja mida teha.
Sest see ilu....
OEH.
(Ilus Siim, kui sa seda loed, siis...ära muretse...SA OLED KA ILUS :) )
Okei, head und!
TSAUTSAUTSAUUUU!
DEUTSCHLAND!
Ich bin sehr fucking glücklig! (ma vist kirjutasin selle viimase s6na valesti...)
Iigatahes.
Saksamaa. Eile j6udsime. Pikk reis oli. Lennukiga maandumine on mulle hirmuäratavamaks muutunud.
Täna käisin koolis, igav oli. Nagu eesti tundideski. Eriti religiooni6petus, millest ma kohe üldse aru ei saanud.
Ja nüüd kohe lähme jalgapalli vaatama, saksamaa mängib.
Aga mul polegi aega kirjutada, 6htusöök ootab. Aga varsti annan teile pikema ülevaate.
bis bald!
