Luuser.

Vastik laiskvorst olen, jah.
Olen kõik unarusse jätnud. Mitte ainult blogi. Ka mõned inimesed. Ja see on kurb.
Aga kuna rohkem kui üks inimest kurtis selle üle, et
a) ma panin oma blogi kinniseks ja nad ei saanudki seda jälgida ja
b) ma kirjutan siia liiga vähe, siis

SIIN MA NÜÜD OLEN!


Vahepeal on palju juhtunud.
Seda te juba teate, et ma Saksamaal käisin. Mul oli tõesti kurb koju tulla...või õigemini...kurb oli natukene kodus olla. See tegevusetus siin ajab hulluks. Isegi tööpäevad tunduvad nelja seina vahel passimisest lõbusamad.
Kuigi mul on siiski tore töö. Enamuse ajast.
Jah.

Iiigatahes.
Päev pärast Eestimaa pinnale jõudmist läksin ma tööle ja Heikki oli ka seal ja siis me vaheldumisi laulsime ja vahepeal laulis mingi soomlane ka (MEIL ON VABA LAVA TÖÖ JUURES KUSJUURES! TULGE KÕIK LAULMA!), kes lihtsalt joodeldas seal vahepeal ja ajas minul ja teistel silmamunad naerust märjaks. Tore oli.
Kella 23 ajal kappasid Heikki ja Mannu( TSAU MANNU) bussi peale, aga jäid ssllest maha (JEE!) ja siis ma otsustasin, et ma ei lähe ka koju, vaid hoopis Marianne juurde ööseks kuid ega minu plaanid ometigi ei täitu ju. Sellest "lähme hiljem taksoga" plaanist sai terve öö kestev linna peal jõlkumine. Või õigemini istumine-käimine marsruudil levikas ja hellahundijuuresolevparkvõimuusellineasi.
Kohtusime mõne inimesega. Üks nendest oli üks vene noormees, kellele ma üritasin selgeks teha, et RAHA EI OLE ELUS KÕIGE TÄHTSAM, aga ta kahjuks ei nõustunud minuga ja mind kripeldab see ikka veel...kahju temast.
Teine noormees, kes mulle meelde jäi, on .. Rasmus..vist...oli..see ta nimi. Ta nägi natukene välja nagu meie kooli kidraõpetaja (ehk siis väga nägus) ja ta mängis väga hästi kitarri ja üldse oli selline muhe kuju.
Ma tean, et ta elab kuskil Kuusalu lähedal...Ma pean ta vist üles otsima. Mõni inimene lihtsalt jääb südamesse ja ei saa aru, miks.
Võib-olla olen ma lihtsalt üksik viimasel ajal ja otsin endale kaaslast. Kes teab.
Või oli temas siiski midagi erilist.
Igatahes.
Jah.

Eile tuli taevast vett lausa nii palju, et töö juures kõik uputas. Punktist "terrass" punktini "siseruum" muud moodi ei saanudki kui et pidi hiigelsuurest ja üpris sügavast loigust läbi kappama. Sama pidi tegema ka vetsu saamiseks. Terrassil oli toimumas Õllesummeri nö. afterparty ja seega oli seal üpris palju inimesi, kes kõik olid justkui kilud karbis, sest keegi ei tahtnud märjaks saada.
Uuh.
Aga sellest niiskusest jäin ma veidi tõbiseks ning nüüd on väike köha, mis ei lase õhtuti uinuda. Saksamaal olles ei saanud ma aru, kuidas ometi on võimalik suvel haigeks jääda (nad kõik olid seal veidi tõbised), aga nüüd ma taipan.
Karma vist.


Kuldtäheke lõhnab nii hästi. Ja see teeb nii mõnusalt soojaks kõik.
Oh, ma panen seda enda varvastele ka.
OMG, see ajab isegi mu alati külmetavad varbad soojaks.
HOW NICE IS THAT, HUH? :o


Ahjaaaaaa, ma käisin Õllesummeril ka.
Reede pärastlõunal helistas boss ja küsis, kas ma tahaksin seal esineda. Otseloomulikult olin ma nõus. Kell 17 värava taga teda oodates tuli aga kõne, mis teatas, et ma ei saagi seal esineda, kuna tuli välja, et neil siiski pole oma BagJump'i ja õlleleti juures muusika laskmise luba. What a shame. Õnneks andis Peke mulle lohutuseks tasuta pileti, nii et ma sain seal niisama ringi töllerdada, 9 meetri kõrguselt suurde õhkpatja hüpata ning 15 krooniga imehead siidrit osta. Elu on ilus.

Juhhaidii, kui palju ma selle pildi saamiseks vaeva pidin nägema.
Pärast minu hüpet peatas mind üks mees kinni ning küsis, kas ma tahaksin enda hüppest pilti ka. "Muidugi!" vastasin mina.
Tuli välja, et nad, vargad, tahavad selle eest 50 krooni. Sellist raha mul võtta polnud. Väikese moosimise peale oli see noormees nõus selle mulle saatma, kui maksan talle 25 krooni ja annan põsemusi. Minule oleks sobinud hoopis 10 krooni ja põsemusi.
Pärast mõneminutilist vaidlemist jäi kokkulepe, et ma saan endale selle pildi, kui ma mängin pärast Summeri lõppu talle kidral ühe loo ning annan lisaks veel põsemusi (ma vist meeldisin talle?).
Pilt on nüüd minu arvutis.
Musi ma talle ei andnud, pilli ei mänginud, raha ka ei maksnud.
Ma olen ikka võimas noor naine.
Või siis vastik petis.
Või siis hoopiski mõlemat.
Iiiigatahes.
Jah. Kahju, et mu nägu näha pole. Aga arvatavasti oli see midagi taolist:






Aga nüüd on vist õige aeg lõpetada, muidu venib jutt liiga pikaks.


Tsau!