5. päev

Hei!

Maagiline kuupäev on täna- 11.11.11. Paraku pean tunnistama, et midagi maagilist ma tajunud pole. Õhtuleht väitis, et täna täituvad kõik soovid! Mul ei tule kahjuks ühtegi pakilist soovi meelde. :(

Aga...aga aga.
Käisin täna Loo Kultuurikeskuses Motoralli/motosõidu vms hooja lõpupeol laulmas. Laulsin kolm lugu lausa. Höhöhö.
Tore oli. Nägin Kostivere noortekeskuse uue portugallasest juhataja ära. Väga kena noormees. :)
Ja mängib kitra ja oskab laulda kah. Täiskomplekt.

Katil käisin ka natukeseks külas. Rääkisime koolist ja elust. Või õigemini rääkis pigem tema. Koolist. Aga ma sain noogutada ja huviga kuulata.

Ja see ongi kõik. Vahepeal muutus päev nukraks, aga siis sain õnneks kodust välja ning ei kuulanud enam kurbi laule : D



Tsau!

4. päev

Tere taas!

Väljas läheb juba nii külmaks, et hommikuti on härmatis maas ning bussini jõudes on nina juba punane ning jalad värisevad all. Tundub, et varsti tuleb lumigi maha!
Natuke pelgan talve, samas ootan seda.

Täna oli üpris ebaõnnestunud päev. Ärkasin vara, läksin ilusti kooli, et osaleda filosoofia seminaril. Olin jube õnnelik, sest oli nii hästi selleks valmistunud. Kõik tekstid läbi lugenud ja küsimustele vastanud ja üldse oli rõõmus meel. Siis aga hakkas õppejõud rääkima ning mainis tekste, millest ma mitte midagi kuulnud polnud. Hetkeks oli segadus...siis oli häbi...ja siis oli paanika. KUIDAS MA OSALEN SEMINARIL, KUI MUL ÕPPIMATA ON?!
Pakkisin siis asjad kokku ning marssisin aulast lihtsalt välja, mõeldes endamisi, et mida küll õppejõud arvab.
Oh well. Ja siis oligi selline...tühi ja loll tunne terve päev. Õnneks sain Siimu ja Haini ja Kristeliga natuke aega veeta. Hea, kui on olemas inimesed, kes olemas on. Eksju?



Peaks digifotoaparaati jälle kaasas kandma hakkama, saaks toredusi jäädvustada. Võib-olla uuel nädalal pistangi selle kotti, kes teab.

Nüüdseks aga-

hasta la tsau!

Uus 1. päev

TERE!!!


Kuidas läheb?
Ma isegi ei tea, kas keegi veel aegajalt satub minu blogile või mitte, kuid... see polegi vist eriti oluline, sest eelkõige teen ma seda siiski iseenda jaoks.
Vaatasin mõni päev või...pigem nädalake tagasi enda arhiivis vanu postitusi ja pilte ja niinii mõnus tunne tuli peale (tegelikult peaks see väljend olema minu meelest "mõnus tunne tuli sisse", sest mille peale ta mul tuleb? Ikka hinge/südame sisse ju. Aga see selleks).
Vaadata vanu pilte ja lugeda tegemisi mõnest täiesti tavalisest argipäevast on nii huvitav tegevus, kui need ajad juba ammu möödas on.

Seega otsustasin, et tuleb end käsile võtta ning uuesti alustada, siis tekib aasta pärast jälle tore tunne sisse.

Tänane päev...oli. Tore?
Jah, oli tore.
Tutvusime Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Seltsiga kell 09.00-11.30. Piinavalt pikk aeg oli. Piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiinavalt pikk. Siiski omamoodi tore.
Kui ma vaikselt hakkasin taipama, et tulevikus teeksin hea meelega tööd mõnes arhiivis, siis nüüd mõtlen, et keeleabis oleks ka päris tore töötada. Sest et küsimustele "Kas see algab suure tähega?" või "Mis vahe on sõnadel "õieti" ja "õigesti?"" oskaksin ma päris hästi vastata. Noh, mitte praegu veel, aga tulevikus. Siis, kui olen läbinud ortograafia kursuse.
Teine loeng täna leidis aset Tallinna saalis ning oli nii igav, et ma otsustasin hakata hoopis kodutööd tegema, milleks oli filosoofiliste tekstide lugemine ning küsimustele vastamine. Süntaksi loengus taskufilosoofia mängida on omamoodi täitsa...tore.

Kummaline...kui veel natuke aega tagasi olid postitused teemal "Täna oli nii igav ja pikk koolipäev ja õpetajad on nii jobud ja kehalise tunnid on nii mõttetud", siis nüüd saan rääkida erinevatest õppejõududest ja loengutest. Ülejäänd jääb muidugi samaks...see...sisu, ma mõtlen. Selles suhtes pole midagi muutunud.

Ja siis...avastasin, et vanasõna "Kel ei vea armastuses, veab õnnemängudes!" on täiesti 100% tõsi. Lisaks sellele, et ma pidevalt midagi võidan, sain ma ka Keeleteaduse aluste kontrolltööst läbi! Mängisin bingot seal, seda ma oskan hästi.
Hõissaa ja hopladii!


Aga tegelikult oleks mul tarvis nüüd õppima hakata ja kirjutada lühiesse teemal "Mis on filosoofia?". Enne pean ma muidugi leidma vastuse küsimustele "Kas teadmine on võimalik?" ning " Kuidas me teame, et me teame?" Kas teie teate? Ei tea? Aga kuidas te teate, et te ei tea? Ja see teadmine, et te ei tea, on ju omamoodi teadmine. Järelikult te siiski teate.

Diip.


Tsau!