231. päev

Tere!

Ma arvan, et ma pean oma blogi veidikene nüüd täiendama, muidu lähevad mul viimaste päevade sündmused meelest ära.

Laupäeval käisin ma Tartus Lille majas esinemas. Seal oli sellise toreda Kallikampaania "Kallistus=Rõõm(ruudus)" tänuüritus.
No mis ma oskan öelda...Tartus on tõesti väga toredad inimesed.
Kahju on see, et minu pilli keeled on väga ära väsinud ning ma pidin pärast igat laulu kitarri jälle häälde panema, aga see ei aidanud, sest pärast mõnda akordi oli pill juba uuesti häälest ära.
Ja mul on täna veel tööpäev ka...omg, ma ostan uued keeled ja vahetan kohapeal ära.
Aga jah, Tartus oli tore.
Ma plaanin sinna mingi aeg veel minna suvel. Kohe kindlasti. Laupäevasel päeval ka veel. Siis on bussipilet ainult 55.- (Omgomgogmgomg, eksole.)
Aga siinkohal tervitaksin Kaurit, kes mu esinema üldse kutsus!
TSAU KAURI JA AITÄH KAH!

Pühapäeval käisin bändiproovis, aga mul polnud üldse tuju laulda.

Eile käisin üle pika aja kinos. Vaadatavaks teoseks oli "Seks ja linn 2".
Ma pole vist ammu nii pikka ja venivat filmi näinud. Nalja küll natukene sai, aga siiski...üle kahe tunni paigal istuda ON raske.
Mariannet oli vahva üle pika aja näha :)
Pärast kinotamist läksime mu töö juurde veini jooma. Mõnus.
Lloyd ja Jana tulid ka sinna, võttes kaasa kaks oma ameeriklasest tuttavat. Tore oli neid näha jälle!
Lloyd sõidab täna päeval Venemaale ära. :(
Jana läheb reedel.
Ja siis polegi mul töö juures enam mitte midagi teha.
Kahju.
Kahjukahju.
Seega, tulge mulle külla palun! Mul on pauside ajal jube igav olla muidu.

Mul oli eile õhtul veidi veinise peaga nii tore olla.
Sõitsin Maardu bussiga Loo tee otsa...buss oli rahvast täis, enamused neist olid 20ndates eluaastates noormehed, kes riietusid dressidesse ja magasid suu ammuli. Naljakas oli.
Ja kuna aeg oli hiline, pistsin kõrvaklapid kõrva, tantsisin tee peal ja laulsin kõva häälega. Väga vabastav.
Olin vaid u 500 m kõndinud, kuni ma enam ei suutnud ning siis nägingi kahte säravat tuld minu poole liikumas. Tõsistin oma parema käe pöidla ning...auto peatuski.
Sain ukse ette.
Mugav.


Täääitsa pekkis, mul pole mitte midagi kirjutada ja ma ei taha ka ja ma lähen pesema hoopis.
TSau.

226. päev

Vau.
Käisin tööl. Tore oli.
Tanel Padar oli seal. Tšillimas.
Mõtlesin siis, et kuidagi peab ju tema tähelepanu püüdma. Otsustasin, et laulan ühte tema laulu "Igatsus teeb head". Jep, tähelepanu ma sain. Poole laulu pealt hüppas Padar minu kärusse ning siis laulsimegi juba duetti. Ma olin nii...šokis, kui aus olla. Heas mõttes. Ning siis saabus hetk, mida paljud teismelised noored tüdrukud ootavad- Tannu tegi mulle kallikalli ning andis laubale musi. Vot kui nunnu.
Hiljem esines ta ise ka natukene aega, esitades akustilist kava. Minu soovilooks oli "Sind tänan kõige eest" ning ma olin lihtsalt seitsmendas taevas, kui see Taneli poolt esitati.
Hurraa.
Ning tema visiitkaardi sain, palus endale kirjutada...Ma veel ei tea, mida ainult...Ja oma demoplaadi kinkisin. Autogrammiga.

Ning Lloyd ja Jana (Jah, nii kirjutati ta nimi hoopis :D) olid ka seal täna. Jana laulis jälle. NII ILUS OLI! Ja siis jõime kolmekesi veini, mis oli maja poolt. Jeje. Ning siis tuli välja, et Jana ööbib hostel Euphorias ja siis me kappasime sinna, kui kohvik kinni pandi. Seal oli täna mingi jam-session, aga kahjuks juhtus sedapsi, et kui meie sinna jõudsime, oli pidu juba läbi.
Aga kitarri sai ikka mängitud ja lauldud sai ka ning ma sain maailma parimat kodujuustu süüa seal.
Oeh, mul on kõht nii tühi.
Töö juures süüa ei saa (või noh, tasuta ei saa ja maksta ka ei raatsi) ja niimoodi ma nälgingi seal tavaliselt...elatun alkoholist ja armastusest.
Ja kohvist ka, ofc. (mainisin lihtsalt sellepärast, et minust alkohooliku muljet ei jääks.)

Ning koju sain ma autoga lausa, juhiks oli Kaine Jaanika. Jeje.
Kui ma Kristelit vabaduse väljaku bussipeatuses ootasin, läks mingi kamp mööda ning ühele noormehele sümpatiseerus minu kitarr ning kui ta ma palusin tal homme mind kuulama tulla töö juurde, et mul pauside ajal igav ei hakkaks. Vaateplatvormi nime kirjutas ta igatahes ülesse, loodan, et ta jõuab kohale ka...

Hmm hmm....
Jep, see on kõik, mis täna juhtus.
Loodan, et homne tuleb sama tore.
:)


Head ööd!

224. päev

Whupiduuu!

WAFi kurnavate proovide on nüüd ühelpool ning esineminegi (omg, mis sõna) sujus edukalt!
Egas' midagi, 28.juunist uuesti...et sama edukas kontsert Soomes esitada.

Aga mul oli ülimõnna päev täna.
Käisin tööl. Alguses oli küll raske ennast kohale vedada ning eriti pettunud olin siis, kui Peke ütles, et ta ajas kuupäevas sassi ja mind polekski täna sinna vaja olnud, AGA (!!!!!) supermegaülilahe tööpäev oli SEST (!!!!) ma kohtasin seal kahte väga vahvat inimest- Loydi ja Jennat (jah, ma võin nimedega eksida, sest mul on ikka veel halb mälu.)
Ja oi kurat kuidas see naine laulab. Ülimõnus. ÜLIM!
Mul on nüüd, ehh...ekstaas peal ja elu ongi mõnus!

Homne tuleb ka vahva.
Kohvikus on väike üritus, mälestamaks Luscher ja Matiesen'i veinitehase looja sünnipäeva, kes kahjuks paar aastat tagasi suri, olles ise juba 100+ aastane! Vau.
Homme lubasid mu tänased uued tuttavad ennast ka kohale vedada.
Vahva.

Ja Sõber- Siimu nägin täna ka. Lausa kaks korda. Töllerdas seal vaateplatvormil.
Jee.

Ja ma ei oska midagi kirjutada enam. Nagu tavaliselt...
Tsau!

222. päev

Jou,
Aldo on külas ja kurjustas minuga. Ütles, et ma võiksin pikemaid postitusi siia teha, sest siis on huvitav lugeda.
Aga mul ei ole millestki kirjutada.


Nägemist.
Ja palun väga.

220. päev

JOUU!

Ma polekski siia midagi kirjutanud, sest et...sõnu pole eriti kohe üldse mitte viimasel ajal, aga...ma lihtsalt pean teiega oma rõõmu jagama.
MA SAIN ENDALE HIPIKETSID!
Hurraa-hurraaa!




Ja suvevaheaeg on nüüd ka ametlikult peal ja kõik on kuidagi täitsa hästi!

Ning kodus oli suur draama täna.
Nimelt avastasin ma, et mulle kingitud dildo on kadunud!
Otsisin veidi...paanitsesin. Sain õe peale juba kurjaks, et ta kurivaim on selle endale võtnud.
Siis tuli isa, ütles, et ta leidis dildo enda voodi alt paar päeva tagasi (?!?!?!???!?!!)
Igatahes...ma ei tea, kes seda kasutanud on ja ma ei tahagi teada vist, kui aus olla..


uuh. Tsau.