5.päev

Heihoo!

Viies päev. Laagripäev. Nõjatun praegu Lähte Ühisgümnaasiumi seinale ning lutsin apelsini.
Kell on 2:17, kuid ma lihtsalt ei suuda magama minna.

Tänane päev.
Ärkasin kell 06:00. See on liiga vara. Isegi minu jaoks.
Aga kella kaheteistkümneks jõudsin ilustu Tartusse (ärge küsige, miks nii hilja) ning peagu sõitis buss ka Lähtesse ( Lähtele?).
Igatahes. Siin ma nüüd olen.

Siin toimub selline asi nagu Meedialaager. Ehk siis...noortele meediahuvilistele räägitakse, kuidas kirjutada ühte korralikku artiklit jms. Enamasti on siin koolilehtede tegijad...mõned erandid ka sinna hulka. Nagu mina.
Ma ei tee koolilehte ja ei kavatse teha ka.
Aga seltskond on siin hea. Praeguseks on see juba kolmas kord, mil ma siin olen.

Tahtsin oma sissekandesse pildikesi ka üles laadida, aga ma ei saanud neid mitte kuskilt. Kõik tudivad.
Aga kunagi millalgi ilmuvad ka need siia.

Nii. Kõht on tühi. Süüa saab siin liiga vähe. (Või olen mina liiga suure isuga? o_Õ)

Homme (täna siis juba?) tuleb raske päev. Me peame hakkama artiklit kirjutama, et siis laagri lõpus lehe kokku saaks panna. Selline kohustus paneb magamise peale mõtlema.


Ääää....Mul sai jutt otsa. Mul saab nii tihti jutt otsa. Mul ei ole viimasel ajal üldse sõnu. Ei siin, kübermaailmas, kui ka muidu. See on imelik.


Ei aga. ma lõpetan.
Andke andeks, mu aju ei tööta enam. ainult ühe asja jaoks hoian oma silmi veel lahti.


Paka!

4.päev

Tere!

Kurvastusega pean teatama, et tänane blogisissekanne tuleb ERITI lühike, sest et midagi lihtsalt EI OLE toimunud. Kurb lugu küll.

Hommikust saati kodus. Päeva tipphetkeks oli filmi vaatamine. Funfun.

Homme lähen Meedialaagrisse. Võib-olla on siis midagi siia kirjutada. Lõbus nädalavahetus tuleb.
Ma loodan. Ei. Ma tean.


Igatahes.
Kes lootis midagi siit lugeda, siis...andke andeks- seda ei juhtu.
Aga mulle kulus selline mittemidagitegemise-päev ära. :)

Aga.
Tsau siis! :D

3.päev

Joujoujou!

Tänane päev ongi sujuvalt õhtusse jooksnud. Ohhoo.
Midagi erilist toimunud ei ole. Hommikul-päeval passisin niisama kodus, kus teatav tegevusetus isegi nauditav, hiljem aga piinav oli. Uhhuhhuuu.

Noh, igatahes. Õhtupoole oli bändiproov. Tore nagu alati. Tegime oma lood läbi, Siim sai mängida nende kuradima..tšembe-bongo-maeiteamisasjadegasestmaeimäletanendenimedega. Vot nii.
Üks tütarlaps käis ka seal laulmas...nime ma kahjuks ei mäleta. Mari-Liis äkki? Või Mariliis? Või Mari Liis. Ma vist panin täiega pange praegu. Aga see ei ole oluline. Nimede peale on mul kahjuks kehv mälu.

Mõningaid pilte siis Arukülas chillimisest:

Siim on alaealine. Kui ma kunagi politseinikuks hakkan, siis teen ma talle selle pildi alusel trahvi.




Ei kommentaari. (Ma märkasin praegu, et mu kael on siin ERITI imelik o_o)





Tegin töömesilasele kõhutäidet. Madis ütles, et ma tegin seda valesti. Aga...ma ei saa ikkagi aru, mis vahet seal on, kas juust on vorsti peal või vorst juustu peal. Maitseb ikka ühtemoodi ju. o_Õ
.


Näo järgi otsustases...oli sai vist...köh. Ikka oli hea, eks?




Reit värk.







Mida kõike Siimu toast ka ei leiaks...



"Oota, ma teen hästi musikaalse näo pähe." Kaku the Genius.





Nii. Igatahes.Pärast proovi loksusin marsaga Tallinnasse (45 minutit tundub mõnikord nii pikk aeg). Külm oli. Ja kodutranspordini oli aega, seega...läksin kaltsukasse tuuseldama. Mul on vist sõltuvus. Ma ei suuda mitte kunagi sealt tühjade kätega tagasi tulla. Lihtsalt EI SUUDA. Täna sain ilusa kampsiku endale. Mitte et see oluline oleks.
Keegi kunagi rääkis, et kaltsukastest ei tasu riideid osta, sest iial ei või teada, milline inimene neid varem kandnud on. Et võib-olla oli sellel inimesel halb aura ja siis see kandus sellele riideesemele üle vms. Mina ei usu sellist juttu, see on liiga...voodoo. Ja kui see ongi tõsi, siis ma tunnen halva inimese kantud riideeseme ära- see lihtsalt ei vaimustaks mind. Vot nii.

Mul sai jutt ootamatult ja teadmatutel põhjustel otsa.
Anteeksi.


Naeratage ja olge toredad!

Tsau!

2.päev

Ahoi!

HURRAAA! Lõpuks ometi kodus. See tunne, mis mind praegu valdab, on kirjeldamatu. Mõnus soojus, kuivus, kohv ning mis peamine- arvuti.
Je.

Täna oli meil WAF koolis rebaste ristimine. (Jah, mina olin seesamune karvane loom.)
Iseenesest väga vahva üritus, peaks mainima. Mingisugust munadega loopimist ja jahu sees püherdamist ei toimunud, aset leidis hoopiski orienteerumine!
Algus: WAF laulu- ja tantsukool.
Lõpp: WAF laulu- ja tantsukool.
Vahepeatused: loetamatult palju. Ehk siis 8.
Meeldejäävamad sündmused: Kristiine keskuses inimpüramiidi tegemine, Balti jaamas lauldes raha kerjamine, Maikeni juures hirmsa põrandas oleva augu nägemine (ehk siis...kuidas niimoodi elada saab? August läks alla küll trepp, aga...kus on käsipuud? Ma oleks võinud täna surma saada!)

Ühesõnaga...ma üksikasjalikult ei viitsi kõike rääkima hakata, seega mõned märksõnad:
* vihm
* 5 tundi
* kõhutühjus
* väsimus

Kella kaheksaks jõudsime ilusti retke alguspunkti tagasi. Oi kui mõnus oli kuskil kuivas kohas teed juua ning küpsist nosida.
Kõikile oli avatud ka toidulauuuuuud, mis ilmselgelt tühjenes vaid loetud minutitega, sest noored rebasekesed olid linna peal tuuseldamisest lihtsalt ära nälginud.



Näljased elajad söögilaua ümber.


Laud 5 minutit hiljem. Tühi.



Rebaste käpad jäädvustati ka paberile.



Vot nii.
Küsimus suurele ringile: kuidas siin piltidega veidi lihtsamalt mässata saaks? Mul võtab nende sättimine jms nii palju aega, et tüütuks muutub.

Iiigatahes. Tore ja tegus päev. Lausa rõõm, kui elu selline on :)


Järgmistel päevadel on ka juba nii palju plaane, et hirmus hakkab.
Mida teha, kui 24 tundi on liiga vähe ja kahe erineva tegevuse ajad kattuvad?
Mul on raske öelda EI. Palun ärge paluge minult midagi, ma ei taha enam kõigega nõustuda ja asju vastu enda tahtmist teha.
Ma põlen vist varsti läbi.
Nonii, kurat võtaks. Toreda päeva lõpp läheb ikka minu mõtete ja tunnete pärast tuksi.
Kuidas nüüd siis on...Lõpp hea, kõik hea. Aga kui lõpp ei ole hea, siis pole ka kõik hea?
Või on hoopis lõpp halb, kõik hea?
Mäh?

Ma olen väsinud. Uni ootab.


Tsauki!

1.päev

Nonii-nonii.
Algamas on minu aastane blogimine. (Ma kuulen rõõmuhõiskeid teiselpool ekraani!)
Kõigepealt pean mainima, et kogu see värk on minu jaoks siin võõras, seega harjumine võtab parasjagu aega ning hetkel on veidi kohmetu tunne.

Täna on üllatavalt vahva päev olnud. Hetkel on küll väsimus, kuid see tunne on mööduv.

Niisiis. Alustan algusest ja kõige olulisemast. MA KÄISIN TÄNA MARGIL KÜLAS! Mõtlete, miks ma nii õnnelik olen? Vastus on lihtne- ma ei ole Marki kunagi varem niimoodi...kuidas nüüd öelda...omas elemendis näinud. Enamasti on ta minu poole seljaga. Autoroolis. Jah.
Igatahes, seal me kokkasime Kristeliga. Ahjukartulid olid vägaväga head, vahvlid olid head...noh..ma suutsin enamused ära kõrvetada. (Usun siiski, et asi ei olnud minust, vaid masinas. Jah. Just nii.)



Ja nüüd tervitaksin Raunot, sest ta pani mind täna südamest naerma :D








Mulle meeldib, kui tänaval kõndides kohtad juhuslikult tuttavaid nägusid. Täna nägin Taunot koos oma vennaga. Seda juba iga päev ei juhtu, eksole. Sellised asjad panevad küll rõõmust naeratama. Tauno ostis endale uue mütsi ka, aga kahjuks unustasin ma sellest pilti teha. See fotoka kaasas kandmise asi on minu jaoks veel harjumatu. Vot nii.

Hiljem toimus WAFi kohustuslik tantsutrenn kah. No tule taevas appi, ma ütlen. Täna tegime mingisuguseid balleti-moodi liigutusi, mis kohe üldse välja ei tahtnud tulla (olgu siis mainitud, et ma ei ole just eriti graatsiline neiu...).
Aga tore oli siiski. Mulle meeldib ennast liigutada. Tervislik tunne tekib siis.
Mõned pildid meie meeletult keerulisest trennist ka siis.



Kodus on nii hea olla. Nauditav. Ma lähen nüüd unedemaale ära. Varsti.

Tsau.
Loodan, et homme tuleb minust rohkem sõnu välja.