Mõtlesin täna õppimise päeva teha, sest eksam on tulemas.
Aga reaalsus on selline, et pole õpikut isegi lahti teinud mitte.

Ma ei tea. Ma ei viitsi midagi teha.

Sirvisin oma laulu-kaustikut täna.
Seal on jube palju laule, mille viisi ma olen ära unustanud. Kahju iseenesest. Ühed sõnad jäid mind sealt kummitama:
"Hoidsin süles muinasjuttu.
Ta hoidis tugevasti kinni mu käest
ning lausus: "Sinu juurde jään."
Siis naeratus mu silmis paisus.
Olin tema ainus. Ainus."

Kuidas ma saan kirjutada laulu ning siis selle meloodia unustada?
Vähemalt jääb luuletus järele...nagu öeldakse..luuletus on oma viisi kaotanud laul.


Ja ma tõesti väga vabandan, et blogimine viimasel ajal veidi..noh, hõredaks jäänud on.
Mul lihtsalt puudub see miski, mis mind kirjutama paneks.
Ma üritan selle miski varsti üles leida.


Aga minu meelest on igatsus helesinine ja mul on helesinisus peal.