183. päev

Vaatasin täna nii kurba filmi, et ikka veel on nukrus hinges.
Pisar tuli silma juba filmi esimestel minutitel ja nuuksusin diivanil filmi lõpuni. Okei, lõpus juba möirgasin nutta, kui aus olla. Nagu mingi lollakas...terve pere naeris mu üle.
Nina nuusates hakkas sealt tati asemel verd tulema ja siis oli mul eriti kurb ja segaduses olla.
Mul pole mitte kunagi ninast verd jooksnud, seega oli see üpris hirmus.
Ja siis hakkas pea jälle valutama.
Kolmandat päeva valutab juba.
Ja ibumetin sai otsa.
Ja üldse on kõik nii nõme ja kurb.

Tsau jah.

182. päev

Ma justkui ootaksin kogu aeg kedagi, aga ma ei tea, keda...

180. päev

Päris palju on juhtunud vahepeal, ma ei oskagi kuskilt alustada...
Ei, tegelt ei olegi palju juhtunud.

Reedel oli Peachpuffiga esinemine Oot Oot lounge'is. Tuomase sünnipäevapeol. Väga vahva oli. Mõni soomlane jõudsis ennast lühikese ajaga küll täiesti kapsaks juua, aga...ma ei pane seda neile pahaks, sest seal sealne bool maitses lihtsalt suurepäraselt!
Ja tore oli Tuomast üle pika aja näha. Kuigi ma arvan, et seda ainult sellepärast, et ma tean, et ma meeldin talle. Ja mulle meeldib see tunne, kui ma tean, et ma kellelegi meeldin.
Ja ma tahan alati teistele meeldida.
Igatahes. Tore pidu oli, kuigi ma pidin sealt varakult lahkuma ja paljud lahkusid juba pärast meie esinemist...

Laupäeval toimus Harjumaa Laululaps lauluvõistlus 2010. Saavutasin seal 2.koha! Jee jee.
Kitarr vedas alt ainult, hakkas imelikku häält tegema. Üks mees ütles pärast minu esinemist, et see oli tühja patarei viga. Võimalik...samas kitarri peal ei näita, et patakas tühi oleks...
Mina arvan siiski, et juhe oli süüdi. Ja nii juhtubki, kui mikriproovi ei tee. Midagi läheb persse. Aga pole hullu, ragisev kitarrisound minu laulu siiski ei mõjutanud ning mina olen 2. kohaga väga rahul. Sain 200 kroonise Laseringi kinkekaardi ka. Saan šoppama minna.

Täna käisin ma Kostiveres vanaema juures, kus haises võimsalt sita järgi. Nagu..sõnniku, ma mõtlen. Ja Kostiveres üleüldiselt, mitte mu vanaema juures. Oeh, mul on väljendusega probleeme.
Igatahes toimub aias auto liigud. (ma sain alles selle sõna teada, kusjuures. Et liigud on siis, kui tähistad millegi ostu. Hurraa hurraa). Grillisime ja sõime nagu segased. Hea oli.

Ja terve ülejäänud päeva olen ma internetis passinud. Üpriski masendav. Ja praegu ootan, et see kuradima Siim oma joonistamise lõpetaks ja msni kobiks. Teda on hea vaadata, sest ta näeb ilus välja.


Ja kuna see sayat.me on populaarseks saanud, siis ma jagan enda aadressi ka:
www.sayat.me/kerli
Tundke ennast vabalt, ma ei saa niikuinii teada, kes mulle midagi kirjutab.



Aga tavai, ma nüüd siis...lõpetan.
Tsautsau!

175. päev

Täna on mu kallil õekesel sünnipäev! PALJU ÕNNE, KRISTEL!

Eile tulime Elycaga ideele, et korraldame Kristelile selle erilise päeva puhul väikse üllatuse. Plaanisime tema poisi meile külla kutsuda salaja ning Elyca küpsetas koogi ja siis mina valmistasin šokolaadifondüü ette ja Karli plaanisime ka kutsuda külla ja üldse plaan oli tore.
Kõik muidugi päris ideaalselt ei läinud.
Karl ei saanud tulla.
Kristel sai kuidagi teada, et me Elycaga midagi plaanime ( Elyca ei oska midagi varjata. tuutu selline. :D)
Lisaks jõudis Mark liiga vara Loole ning siis Kristel nägi teda. Või noh, ta päris täpselt ei saanud aru, kas see oli mark või mitte. Siis ta ostsutas, et helistab talle.
Aga noh, selle asemel, et ennast kuidagi välja r'ääkida, vastas mark küsimusele "Kus oled?" sõnaga "Istun..." Veidi intensiivsemal (rõhk sõnal VEIDI) uurimisel sai Kristel teada, et mark on...SALAKOHAS. Ühesõnaga oli Kristelile selge, et Mark on Lool.
Okei, pikk jutt s...... jutt.
Aga tore oli ikkagi. Elyca kook oli mega hea ja vein oli hea ja fondüü oli hea ja kõik oli hea.

Lisaks sain veel autoga linna kah!

Linnas on jube palju politseinike selle kuradi NATO värgi pärast.
Terve linn on erkkollane.

Aga tegelikult peaks ma õppima hakkama hoopiski.
Ja seda ma nüüd teengi. Oli meeldiv.

Tsau!

173. päev

Tere õhtust, tupsud!

Täna hommikul sadas lund...aga see ei ole vist kellelegi üllatus.

Lauluvõistlusel läks hästi, sain esimese kolme hulka, ehk siis edasipääs finaali on tagatud. Kahju ainult, et see laupäeval toimub. Ehk siis stuudioskäiguga samaaegselt. Kuidagi peab majandama hakkama ning tuleb leida viis, kuidas ma saaksin ühel ajal kahes kohas olla. Aga küll me hakkama saame. Siim juba rahustas mu maha ka. Ütles, et ma ei olegi alguses oluline neil seal. TSAU SIIM :D

Aga mina tahan juba suve.

Ning juutuubi laadisin uue laulu ka ülesse. Kõik on Heikki süü.

Ma ei taha rohkem midagi öelda.

Tsau.

172. päev

Hommikul paistis päike.

"Näevad kõrvalt kõik-

see polnud kaotus, võit

vaid üks kaunis lõik

mu elu raamatust,

mis ihkas armastust,

kuid talle näidati ust."

Jah, ma pole ikka veel sellest laulust üle saanud.

Aga täna magasin ma pool päevast niisama maha. Selle päikselise osa.
Kui pilved tulid, kappasin mina bussiga linna, et oma soengut lõikama minna. Tore jutukas juuksur oli.
Hulludel päevadel käisin ka ja ma läksin kogemata hulluks ning hakkasin asju ostma, kuigi ei oleks tohtinud :(

Ja õhtul sain linnast isaga koju, seega sain esimest korda tema uue kallikesega sõita. (Et kellelgi valearusaamu ei tekiks- siis isa uus kallim on tema auto.)

Mariannet nägin ka linnas. TERVITUSED SULLE SIIN BLOGIMAAILMAS KA!

Homme on lauluvõistlus, hoidke mulle siis pöialt : )
Sisetunne ütleb, et finaali edasi ei saa muidugi...Peaaegu kunagi pole saanud. Ma pole lihtsalt lauluvõistluse-tüüpi inimene vist. Ma lähen jube närvi, kui keegi mind laulmise ajal hindab.
Mulle meeldib meeletult esineda muidu. Aga vot, žürii ajab mu jalad ja näpud ja hääle värisema.

Tututuu, mis siis veeeel.

Järgmist laupäeva tahaks, siis on bändiga uus lindistamine stuudios. Fun fun fun!

Aga meie praegust singlit saab siin kuulata. www.peachpuffmusic.com

Et siis jah. Ma ei teagi.
Nägemiseni.

171. päev

Issi ostis endale uue auto. Nii armas on teda vaadata. Nagu väike laps, kes on endale tutika mänguasja saanud. Nunnu. Mulle meeldib, kui inimesed õnnelikud on.

Kuulan jube 15. korda järjest laulu "Sind tänan kõige eest" (Tänud Heikkile, kes seda lugu mainis...see oli sarkasm.) Asi on nimelt selles, et ma ei suuda magama minna, sest ma kuulan seda laulu ja vaatan ja siis ümisen kaasa ja nukrutsen, sest et see on nii kurb ja õnnelik laul samaaegselt.

Kui ma juba Heikki nime siin mainisin, siis tahaksin talle kõigi nähes ühe suure virtuaalse pai teha, sest see poiss oli nii nunnu ja jäi kauemaks linna, et mina üksinda marsat ootama ei peaks.

Jee. :)

Oeh jah.

Tore päev oli iseenesest.

Kuigi ma ei saa aru, kas ma olen praegu kurb või väsinud või mõlemat.
Kõik päevad on viimasel ajal ühesugused. Ära tüütab.
Isegi kui midagi juhtub, siis...kõik on kuidagi...ühtemoodi.
Üldse pole põnev enam. Mitte nii, nagu kunagi...

oeh jah. Viimane kord kuulan veel seda laulu ja siis kappan magama ära.

169. päev

Jouu.

Ma ei tea, kas ma peaksin häbi tundma, et ma siia lausa 7 päeva midagi kirjutanud ei ole?
Ütleme nii, et...häbi on, aga ei tunne.

Aga aga aga.

Mis siis juhtunud vahepeal on.
Päike hakkas nii soojalt paistma, et lausa palav hakkab kohati. Ja see on jube mõnus tunne. Ma lausa armastan seda.

Ning arusaamatult kiiresti möödus see nädal. Ning tundub lausa uskumatuna, et täna on juba kolmapäev.
Kas selline tunne ongi vanemaks saada? Aeg hakkabki üha kiiremini liikuma? Jube kummaline igatahes.

Laupäeval oli Jõelähtme valla lauluvõistlus ning sealt sain edasi teise vooru ehk Harjumaa lauluvõistlusele, mis toimub sellel pühapäeval..kuskil..ma unustasin ära juba, kus. Ahhaa, google aitab alati. Viimsis. Mitte et see teie jaoks oluline info on. Ma lihtsalt pidin selle isa teada saama.

Issand jumal, mul näpud liiguvad iseenesest. Ehehehehehehe, kohv kohv kohv.

Aga igatahes jah.

Täna pidi meil bändiga pildistamine olema, aga Peke saatis päeval sõnumi, et tal läks fotokas katki ning et ta täna siiski ei saa meid pildistama. Ma ei tea, kas uskuda seda või mitte. Eile õhtul oli ta üpris ehmunud häälega, kui ma tema käest tänase pildistamise kohta küsisin, seega oli ta selle ära unustanud ning polnud eriti ette valmistunud. Võib-olla sellepärast läks..kaamera..katki?

Käed hakkasid värsima ja fotokas kukkuski kildudeks maha.

Ei tegelt ma usun teda küll, tegijal juhtub.
Ja natuke on hea ka, et täna pildistamist ei toimu. Mul polnudki õiget outfiti. Tarvilik oli valge pluus, aga valgeid riideid minu garderoobis prakiliselt ei eksisteeri.

Ja üldiselt on selline lugu, et ma olen lausa armunud! Ma olen sügavalt sisse võetud...kevadest.
Naeratus tuleb lausa suule. Je. :)

Andke andeks, et ma ilmast nii palju räägin viimasel ajal. Ma tunnen lihtsalt, et ma olen pikast talveunest vaikselt ärkamas. See on mõnus..kõikekõditav tunne.

Ma lähen joon veel tassikese kohvi ja siis hakkan õppima.

Tsau!

162. päev

Täna juhtus midagi hämmastavat.
Midagi erakordset.
Suisa fenomenaalset!
Ma käisin jooksmas. Ning tõttöelda...mulle täitsa meeldis see. Kohe...mõnus oli kuidagi.
Siiski on sisimas selline kahtlane tunne, et ega taolist asja enam lähiajal ei juhtu.

Aga jah... Viimastel päevadel pole midagi erilist juhtunud, seega on ka blogipidamine unarusse jäänud.
Kahju natukene, et elu nii igav on.


Tsau.

159. päev

Homsest hakkan korralikuks.

Nagu kaks tilka vett.

Vaatasin Alice imedemaal ja leidsin sealt lemmikpoisid:







Ning surfasin Orkutis ja leidsin siuksed kutid:



On ju sarnased?

156. päev

Ma pole täna absoluutselt mitte midagi teinud.

Ja sidrunimaitseline kalamaksaõli on hea.