288. päev

Heihei!

Neljapäeval käisin Bänd Cämp lõpukontserdil Rock Cafes. Tore oli!
Mannu, Sandri ja Magnusega sai soojendusjoogid Hirvekas tehtud ning ma jõin kuidagi palju, aga ma ise ei saanud arugi, et ma endale 1,5 l vedelikku sisse olin valanud...
Ja siis vurasime trammiga Sikupilli Prismasse ja Sander ostis veel lisajoogi mulle ja ligi 15 minutit vast suhtles ta ühe kurt-tumma vanahärraga ja see oli nii kuradima armas. Kuigi mul jäi tunne, et mees ise ei ole täie mõistuse juures, kuna ta oli veendunud, et ta on prohvet. o_o
Siiski. Nunnu oli.

Rock Cafe lava peal esines ka HEIKKI! JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE ! Lisaks oli ka teisi vahvaid bändikesi, ofc.
Ühesõnaga. Pidu oli võimas. Mõnus joogine tunne oli ja ma läksin vahepeal natukene ülekäte, aga pole hullu, selleks ju peod ongi. (Ja ma ei saa ika veel aru, kuidas Marianne nii palju tekiilat juua suudab : o Mina jõin pool pitsikest ja siis juba tundsin, et nonii, nüüd aitab.)
Mm...
Baarileti äärest möödusin ma päris mitu korda ning alati märkasin ma seal seismas ühte pikka kasvu noormeest. Mõni hetk hiljem märkasin teda lava juures ning kuna alkohol teeb julgeks, tirisin ta tantsimaie.
Tuli välja, et tema nimi on Taaniel ning et ta teadis juba varem, kes ma olen, sest et tema sõber olevat talle mu videoid näidanud. Mul oli nii kuulus tunne hetkeks.
Taaniel käis mul eile töö juures ka külas. Üliarmas lihtsalt, kui inimene jätab meelde purjus tüdruku jutu ning kappabki järgmisel päeval kuskile kõrgele Toompeale, et veidi juttu puhuda. Mulle meeldivad sellised inimesed.
Mõned inimesed nii toredad ei olnud seal peal. Üks meesterahvas haaras mu näiteks lihtsalt oma õlale, vedas trepist ülesse ning siis kukkus pikali...mina koos temaga. Jah, tore oli. Mul on siiamaani sõjahaavad paremal käel.
Jaa...mis siis veel.
Midagi vist.

Täna käisin õega kaltsukatuuril ja sain endale ülilahedad erklillad püksid.
Ja kuna Elycal on täna sünnipäev, siis pidasime Kalev Spa juures olevas pargis väikese pikniku maha. Ostsime šokolaadi ja juustu ja siis mingisuguse šampuse pudelis oleva siidri, mis maitses nagu mädanenud maasikas, aga ma ei kurda. Pargis olles laotasin Heikki telgi ka lahti ja see haises natukene ja oli ikka veel märg. Haa. AGA EI HALLITANUD! Seega pole hullu. Ma kuivatasin selle ilusti ära ja pühkisin salvrättidega ka ilusti puhtaks.

Äääääöö.
Käisin töö juures ka täna, kuna ma ei viitsinud koju minna nii vara.
Birgit värvis seal ämbreid. Ma tahtsin ka proovida. Mäkerdasin oma sandaalid kollase värviga kokku, varbavahed ja põlved ja käed on mul aga musta värviga koos. Ja see ei tule maha. Nii et success! Valge top on ka nüüd värviline.
Ning lõppkokkuvõtteks tuli Peke meie kahe kunstiteoseid vaatama ja siis ta ütles: "Jah, need ämbrid näevad väga lahedad välja, aga need ei sobi kohviku atmosfääriga."
Tore lugu küll. Birgitist oli kahju. Ta nägi nii palju vaeva.


Aga jah.
Homme lähen üle pikapika aja perega randa. Loodan, et on päikest ka. Mulle kuluks veidikene lisajume ära, kui aus olla.
Ja esmaspäeval on Elyca sünnipäev. Tõotab tulla tore sündmus. Välja arvatud fakt, et kõik sealviibijad on koos oma boyfriendide-girlfriendidega ja mina pean olema see ainuke vallaline. Must lammas valgete hulgas. Valge vares mustade hulgas.
ÕÕÕH.
Keegi mu kaaslane tahab olla? :D




Kõike head teile, tibulinnud!