271. päev

Aloha!


Et siis täna toimus töö juures mingi suursuur üritus, kus oli palju soomlasi ja mingid Paratiisin Pojat vms mängis ka, kes on vist Soomemaal kuulsad, aga mina neid ei tea ja Heikki mängis ka, kes võib kunagi veel kuulsaks saada ja mina tean teda ka ja siis mina tinistasin ka pilli veidikene ja tegin häält.
Ja täna sain ma Sõber Siimuga esimest korda tantsida.Heikki laulu saatel. Täitsa nunnu oli. (Kuigi ma ei oska tantsida...)

Ja woohoo, Peke ajas oma habeme maha! Ma ütleks, et ta näeb 10 aastat noorem välja. Ma ei tundud teda ära isegi. See on müstika.
Mehed, palun ärge kasvatage endale habet!

Ja üldiselt on nii, et ma ootasin töö juurde täna Mariannet, kes ei tulnud (ma pole pahane ja ma mõistan. Homme näeme? Ehk siis täna...), bändi Siimu, kes lubas tulla aga ei tulnud ja Ilmarit, kes ütles, et ta arvatavasti võib-olla tuleb, kui tal jaksu on, aga teda ka ma ei näinud seal. Kahju.

Ummhöhöhmhmm, jah.

Homme lähen lasen oma silmad ära kontrollida ja siis järgmisel nädalal saan loodetavasti juba uute prillidega olla. Ei jõua ära oodata.


Aaah, kõik.
Jutt sai otsa.
Mul on kõht tühi, aga süüa ei tahagi enam, sest et kuidagi ebamugav on kõhus.
Ma tahaksin proovida seda teed, millest Martin rääkis. See on mingi tee, millel on lastud kuskil hallitama minna vms....ma ei mäleta enam täpselt. Ma ei kuulanud eriti, millest Matu mulle meie kohtumisel rääkis, sest et tal on nii ilusad pruunid silmad ja siis ma lihtsalt imetlesin ja mõtlesin, et nii ilusaid inimesi on ikka olemas.
Aga see hallitav tee pidavat kõhule väga hea olema ning selle lausa naeratama panema. Naisser-daisser.


Igatahes, jah.


TSAU Ä!