Ma pean blogikirjutamise oma päevaplaanis ettepoole tõstma. Alati on bloggerisse jõudmise ajaks energiajäägid nullilähedased ja sõnad kuskile kadunud.
Igatahes.
Täna käisin Kostiveres advendikontserdil esinemas. Üllatavalt palju rahvast tuli kohale, kuigi korralduse poole pealt jäi asi veidikene niruks. Kõige enam häiris see, et võimu ei olnud. Tähendab, teoreetiliselt oli, aga see ei funktsioneerinud korralikult ega täitnud seejuures enda ülesannet, milleks on minu kuuldavaks tegemine. Mikrofoni statiiv puudus samuti, mistõttu rippus see asjandus kuskilt lühtri otsast alla ning õõtsus seal minu ees.
Võib-olla olen ma liiga negatiivne, kuid kui tänane esinemine isegi minus mingisuguseid emotsioone esile ei kutsunud, siis mis veel rahvale meeldimisest rääkida. Mul oli lihtsalt igav lava peal lõõritada, kui ma teadsin, et keegi niikuinii mitte midagi ei kuule.
Võib-olla olen ma liiga negatiivne, kuid kui tänane esinemine isegi minus mingisuguseid emotsioone esile ei kutsunud, siis mis veel rahvale meeldimisest rääkida. Mul oli lihtsalt igav lava peal lõõritada, kui ma teadsin, et keegi niikuinii mitte midagi ei kuule.
Blääh. Pikk päev oli.
Väsitav lausa.
Mul on homme saksa keeles kontrolltöö. Mitte et see teid huvitaks, aga ma lihtsalt pidin selle oma hinge pealt ära saama. Mõtlesin, et kui see välja öelda...kirjutada, st...siis ehk ei tundugi see nii hirmus ja vastik.
Tundub küll.
Tundub küll.
Oh well...järjekordne põhjus, mis homme mitte üles tõusta tahta.
Ma kõlan küll nagu mingi vastik tatikas, kuid: kool sakib. Sajaga. See sakib minu sokid jalast. Just nii.
Head und, tupsukesed!
Mina panin oma sussi aknalaule päkapikke ootama.
Jõulud, oo jõulud.
0 kommentaar(i):
Post a Comment