15.päev

Esmaspäev. Uue nädala algus. Koolinädala algus.
Mul on õppehoones viibimisega ja kohal käimisega viimasel ajal tõsiseid raskusi. Alati on mul midagi viga...ja kui midagi viga ei ole, siis ma leian selle miski, mis sunnib mind koolist enneaegselt lahkuma.
Täna suutsin seal olla kolm esimest tundi. Neljas oli saksa keele suhtlemine, mis...noh...pole minu lemmik. Koju jõudes leidsin eest Kristeli ja Elyca ning kolmekesi leidsime, et tagasi kooli minemise asemel oleks palju vahvam linna poole vurada. Mõeldud-tehtud.
Tunni aja pärast olimegi juba tee ääres külmast värisedes hääletamas, kotis loksumas kodukootud hõõgvein.
Linnas käisime Tallinna Keskraamatukogus (kusjuures, see oli minu esimene kord!), kasutatud raamatute poes (ma ei oska seda muudmoodi nimetada), postkontoris, poodides, postkontoris.
Mina läksin postkontorisse kindla plaaniga- vaja oli saata Eesti peale laiali minu plaadid. Kristel sai aga sellise innustuse ümbrikutest ja markidest, et ta otsustas enda Margile postiga šokolaadi saata (olgu mainitud, et mark elab nõmmel...). Igasugune šokolaad muidugi ei sobinud- tarvis oli vaja valget õhulist maiust. Käisime läbi mitmeid poode (rõhk sõnal m i t m e i d ), kui sellist šoksi ei leidnud. Närvi ajab, kui inimesel on kinnisideed. Igatahes...pärast pikka otsimist leidsime selle ÕIGE šokolaadi. Hurraa-hurraa.


Ühesõnaga aeg lendas ning minul ja Elycal oli kodus meisterdatud imejoogist juba lõbus. Tegelikult ei oska ma Elyca kohta midagi öelda, tema naerab niikuinii kogu aeg...aga minul oli hea.

Õhtul oli trenn kah, tantsutrenn. Enne seda sain Mariannega kokku ning ostsime solarisest mingit hiina toitu (ma ei ole mitte kunagi varem midagi sellist söönud). Ning tasub ära mainida, et MA SÕIN SEDA PULKADEGA! (Ma ei olnud neid mitte kunagi varem kasutanud.) Marianne üritas seda ajaloolist hetke jäädvustada kah. Tulemus oli selline:


Trenn oli nagu trenn ikka...Väsitav, samas mitte eriti. Huvitav, samas veidi igav. Saime selgeks täna tansuliigutused loole "Like a prayer". Je. Ma ei saa tegelikult ikka veel eriti aru, kuidas on võimalik ennast kiiresti liigutades veel laulda kah. See ajab hingeldama ju. o_o

Õhtul oli juba õues külmaks kiskunud ning mina ja Mann (ma loodan,et Marianne ei pahanda, kui ma teda siin niimoodi nimetan...(Su nimi on kirjutamiseks lihtsalt liiga pikk.)) seadsime sammud Protesti poole, kus veidi soojust endasse saaks. Oh imet, kelle ma sealt leidsin- Tauri, kes oli liiga energiline nii minu kui MANNI jaoks ning hüppas mulle esimese asjana kohe peale ning andis näppudele valu. Okei..see kõlas minu maailmas väga...khm, jah. Ühesõnaga tuli mind kõditama/kõdistama (?). Mitte et ma kõdi väga kardaks...aga tal on osavad näpud. Hah.
Protestis oli hea soe ja seal oli mõnus pehme diivan, kus võiks pärast väsitavad koolipäeva täiesti vabalt sügavasse unne suikuda.




Tauri lubas mulle, käsi südamel, et kui ma temaga ühendust võtan, siis ta vastab mulle samaga. (Marianne pööras hiljem tähelepanu tõsiasjale, et Tauri näeb välja nagu Tammsaare. Jah.)







Mõne aja pärast otsustas Tauri, et mul on aeg koju minna ja nii ma siis tegingi. Marianne saatis mind marsa peale ja siin ma nüüd olen. Home, sweet home.

Mannu.



Ja praegu ajab mind ennast ka imestama see, kui palju ma kirjutada võin absulootselt mitte millestki. Isegi MINA ei viitsi seda läbi lugeda. Seega, kui sina, kallis lugeja, oled omadega siiamaale jõudnud, siis õnnitlen sind- sa oled väga vastupidav inimeseloom.

Aga uni on. Ja nohu on. Ja inimesed on seagripi-paanikas.

Nägemist.