16.päev

Tere õhtust!

Sellistel hetkedel nagu praegu tekib tunne, et aeg möödub tõesti kiiresti. Juba on õhtu.
Päev iseenesest on üpriski üksluine olnud, kuid siiski tunnen, et see oli elamist väärt.
Koolis oli raske olla, sest mind vaevab väike tõbisus. Pea on uimane ja nina kinni, liikmed valutavad, aga palavikku ei ole. Mina tunnen ennast haigena, kuid koju ei lubata siiski jääda. Kahju. Homset tahaks küll vabaks saada. Kolmapäevad pole minu jaoks. Ega esmaspäevad. Või neljapäevad. Ja noh...teisipäevadki on üldjuhul üpris jamad...

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Täna lendlesid taevast alla hiiglaslikud lumehelbed. Ausalt- nendesarnaseid pole ma varem näinud.

Koolis saab hakata kitarritunde võtma. Peaks minema sinna, saaks osavamaks.
Rahvatantsu saab ka õppida nüüd. Sinna võiks ka tatsama minna.

Käisin üle pika aja Loo vahel jalutamas Elycaga. Nägime platsi peal lumememmede-taatide perekonda. Armas. Ja loopisime põõsas olevat skulptuuri lumepallidega. Hea on laps olla.

Mul tekib alati siia kirutades mingi mõttekramp. Enamasti möödub see mõne(kümne) sekundiga, aga täna olen ma vaimselt täiesti halvatud.
Ma arvan, et tarvis on suurtes kogustes und.

Oli meeldiv.
Nägemist.