24.päev

Külastasin üle pika aja õppeasutust (2 päeva voodis lebamist tundub üllatavalt kauana (jah, sõnameister tegutseb jälle), kui seda ise koged).

Dialoog poest tulles ühe poisslapsega:
"Ou, anna suitsu."
"Ei, ma ei anna kümneaastastele suitsu."
"Noo aga ma olen juba 3 aastat siis üle."
"... + -.- "

Sellised asjad panevad ikka imestama küll. Ma ei tahaks küll seda kulunud lauset siin kasutada, aga...KAS SELLIST EESTIT ME TAHTSIME?!
Ma saan aru, et keelatud asjad on magusad, tean ju omast käest seda tõde, aga...nii noorelt...Ma ei tea kohe. Kahju on.
[PS. Alustasin suitsetamisest loobumist. 1 pakk 3 päeva peale on ju hea tulemus, eks?]


Lubasin endale eile, et külastan täna jõusaali, kuid kuna keegi minuga sinna kaasa tulla ei tahtnud ja mina masinate ja kappide keskele üksinda ei julge kapata, siis käisin hoopiski jooksmas. Üllatavalt hea tunde tekitab väike õhtune sörk. Vihm rikkus asja küll veidi ära, kuid seda uhkem tunne oli minul, tervisespordi harrastajal, üle loikude karata. Je. Homme uuesti, kui mahti on.


Tänast lehte avades sain suure üllatuse osaliseks: meie direktrissikene naeratas sealt vastu. Tuleb välja, et meie kooli algklasside osa sulgemine on piisavalt erakordne juhtum, et sellest suur uudis teha. Hurraa-hurraa. (Minu meelest võiksid nad ikkagi kogu kooli siis juba sulgeda...)


Ja nüüd jõudis mulle kohale, et kui täna on kolmapäev, siis homme on neljapäev. Ja kui homme on neljapäev, siis ülehomme on...reede! (I know, I know.Mu loogika kõrge tase võib teid üllatada.)

Ma ei tea miks, aga mul tuleb ALATI pärast natukest aega blogimist ohjeldamatu unisus peale. Kui ma nüüd oma hiilgavat loogikat kasutan, siis järeldan, et lood on väga halvasti. o_o


Homne õhtu tuleb raske, sest ülehomne tuleb raske. Ajaloos on miljoni lehekülje peale kontrolltöö. Teades õpetajat, pean kõvasti pingutama, et oma 3- kätte saada. Mulle meeldib kurta, ärge pange pahaks.
Koolilapse elu on raske. Mõned ei usu seda, aga samas luban- ma ei valeta!


Ei aga...peaks fotokat uuesti kaasas kandma igal pool, põnev on hiljem vanu pilte vaadata. Täna leidsin näiteks sellise torede pildi enda arvutist (ei, ta ei kükita/põlvita/istu tooli peal):

Ma tunnen ennast nii pikana nüüd. x)


Aga mina siis lõpetan nüüd.
Nägemiseni!




PS. Vot mis mul meelde tuli. Kodus kooli minnes tuli vastu mulle küla...mm..joomamees, kes naerulsui laulis kõva häälega vahvat laulukest (sõnad olid midagi taolist, kõike ei suutnud täpselt meelde jätta, anteeksi):
" Väikestele, uutele, joomameestele suurtele, endale, mu sõbrale, viinapudel suur on ees....ooohhooooi, tüdruk, sul..sul on punased juuksed, iccicc....laulame kõik laulu nüüd....[edasi ma ei kuulnud]...