154. päev

Oi täna oli tore. Alguses vähemalt.
Seisime õega tee ääres pöidlad püsti ning saime ilusa juhiga auto peale. Linnas nägin Raunot ja Siimu ja Tomi. Kirja panduna tundub kuidagi vähe...aga tegelikult on nii, et kui need kolm isikut ühte ruumi panna, siis nad ei mahuks sinna ära, sest neid on jube palju.
Siim pillas minu kitarri maha. Vastu kõvat teed. Mul käis ausalt südamest piste läbi ning kui minu kurvikas kaaslane vigastada oleks saanud, siis oleks tulnud mulle arvatavasti kiirabi kutsuda.
Tomile sain oma telefoninummerit jagada, mis oli mu jaoks väga meelitav, sest mina vaatan talle alati alt ülesse, kui aus olla.
Siin tuli mulle üks asi meelde.
Khmkhm.
Keegi Indigolaste kontserdile tahab minuga tulla?


Ee. WAFis oli tore nagu alati. Maiken unustas ära, et ta meile tundi andma peab ning laulmisega saime algust teha alles pool tundi pärast poolt seitset, aga sellest polnud midagi, sest et et tund kestis ka pool tundi kauem. Mulle hakkas sõna "pool" poolenisti meeldima nüüd ja ma arvan, et ma kasutan seda nüüd palju minu ülejäänud pooles tekstis.

Õues oli täna õhtul pooleldi külm ja pool teed oli igal pool märg, aga sellest polnud ka hullu, sest et mu sees oli pooleldi soe ning pool kümme läks juba marsa ka ning pool sõiduteest kuulasin ma ühte laulu, mis kestis 4 ja pool minutit.

Okei, aitab. Pool pool pool. Pool. Pool. Poolik.

Ma sain nii armsa luuletuse Aldo käest. Ta on praegu juba nädal aega metsalaagris olnud oma sõduripoistega ning tal on vist kevad südames :)


Ning ma mõtlesin täna oma blogi sulgemisele või siis vähemasti mitteloetavaks muutmise, aga ma nüüd mõtlesin jälle ümber sest et kui keegi mu blogi lugeda ei saaks, siis...siis...siis ma eksisteeriks vähemate inimeste virtuaalses maailmas ja mulle meeldib teiste eludes osaleda. Kasvõi väiksel määral. Polegi vahet.
Aga ma olen olemas.



Oeh, kell saab varsti pool üksteist ning ma lähen tõmban õues oma poolikust suitsupakist pool sigaretti.


Head ööd!