137. päev

Hei!

On laupäeva hilisõhtu ja mul tuli blogimise tuju. Või noh, ma tahtsin ainult ühe asja siin ära mainida.
Nimelt oli mul just maailma kõige imelikum marsasõit. Justnimelt. Esiteks istus minu kõrvale mingi purjus mees, kes oli väga jutukas. Marsas istus peale minu ja purjus onu veel üks noormees, kes kõneles telefonis oma tüdruksõbraga, kes ei uskunud, et see noormees marsas on. Seega otsustas poiss, et tõestab seda oma göölfrendile ja palus MEIL tema plikale öelda, et ta siiski on marsas. Tuli välja, et selle armsa poisi tüdruk on meie kooli kümnendik Gretel ning et see purjus jutukas mees on...Greteli onu. Et siis...kummaline. Eesti on väike.
Poisist on veidi kahju, ta ehmus natukene ära, kui teada sai, et marsas istub peale tema veel tüdruku onu, kes ilmselgelt teadis, et Gretelil poiss on kuid polnud teda varem näinud ja nüüd ta siis nägi ja....ja see kõik kisub keeruliseks...kuidagi...või on asi minus.

Ma olen natukene väga palju väsinud ja, olgem ausad, ega mul on mõni kokteil ka hinge all. (Ma loodan, et mu ema seda postitust ei loe :o)

Ee..igatahes. Täna oli mul plaanis Siimuga kokku saada ning pärastlõunal ka teostasin selle plaani. Siim rääkis alguses, et võiks kinno minna, aga see plaan jäi kahjuks katki.
Joosep oli ka meiega. (Siinkohal mainiks ära, et Joosep on mu mobiili telefoniraamatus Pervo-Joosepi nime all ja iga kord kui Siim tema numbrilt helistab, tuleb mul naeratus näole.)
Igatahes...mingi hetk maandusime Siimu juures ja siis jõime märjukest ja Siim hakkas arvutimängu mängima (MA VIHKAN SEDA!) ja Joosep rääkis mulle mitu erinevat nalja, millest mõned olid isegi päris naljakad, kui aus olla.


Jah. Rohkem ei olegi midagi öelda.
Tsau.
















Peaks uuesti fotokat kaasas kandma hakkama....