126. päev

Jou.

Ää...ega mul midagi kirjutada siia ei olegi...lihtsalt...mõtlesin, et äkki peaks. Annaks teada Teile, et ma veel elus olen...
Ja üldsegi..minu blogi on juba peaaegu tuhat korda külastatud. See on ulme.

Ää...


Tervitaks Mariannet!
Ma ei tea, miks. Sa lihtsalt külastad seda kohta vist kõige stabiilsemalt.

Homme saab koolis kringlit vist.


(Mu õde norskab. Täitsa kõvasti lausa. Kui ma ütleksin, et tema norin paneb voodi värisema, siis ma liialdaksin, aga...tema norin paneb voodi värisema.)


Eile oli killer tantsutrenn. 30 kõhulihast+ 30 teistsugust kõhulihast + veel 15 kolmandat sorti kõhulihast ja juhhaidii, ma ütlen.
Kuigi ... mulle meeldib see lihasvalu, mis järgmine päev tuleb. See tekitab minus kuidagi rohkem..trimmis tunde. Sest et siis ma tunnen oma lihaseid vähemalt, isegi kui neid mitte kuskil minu keha peal näha ei ole :D


(Torkisin läbi nari lae õe perset näpuga, et ta nii kõvasti ei norskaks. Ei aidanud.)


Ma tahaksin endale taksikoera. Või siis inglise buldogi.




Aga aga aga.
Kell on kuidagi liiga vähe, et magama minna. Praegu teki alla pugemine oleks nagu kuritegu.
Samas...kõiki reegleid järgides võib lõbust ilma jääda.


Lähen puhkan rahus.