132. päev

Jou jou jouuuuuu!

Tänasest ma väga ei räägikski, sest et terve päev kõht valutas nii hullusti, et mul ei jäänud muud üle, kui et tulin koju ja heitsin magama, et valu üle läheks. Läkski.
Igatahes. Päev nagu päev ikka. Tantsutrenn oli. Ma ei oska absoluutselt tantsida :) Need sammud ei jää meelde lihtsalt.

Aga igatahes, ehhee. Soomeskäigust on küll palju rääkida :D

Laupäeva hommikul ärkasin vara. Sättisin ennast valmis ja kappasin kell 9 linna. Sadama leidsin isegi päris ilusti ülesse, kui aus olla. Just sel hetkel, kui ma arvasin, et olen eksinud, märkasin taevakõrgusel suurt D tähte. Siis taipasin, et SEE ongi vist D-terminal :)
Laev väljus kel 11:30 ja Helsingisse saabudes vurasime (mina ja Peke siis) stuudiosse. Stuudiomees oli mega mega lahe. Selline pikajuukseline tüüp, kes tegi kogu aeg nalja. Varsti tulid sinna kaameramehed ka ja siis nad filmisid seda, mida ma seal tegin ja nad tõid šampust ka :D
SofaTV'st olid nad, kui ma ei eksi.
Igatahes. Stuudios läks üpris kaua aega ja ma väsisin täitsa ära, aga jube vahva oli. Kui sealsed lindistused kätte saan, jagan teiega kah!

Pärast lindistust kõndisime Pekega hotelli. Selline hästi armas kohake oli. Tuba oli mul tilluke, aga voodi see-eest NIINII pehme ja mugav. Nii..seal mul eriti palju aega puhata ei olnud, sest et peagi pidime Dubrovnikusse minema. vahetasin siis riided ja läksime.
See rokiklubi oli jube mõnus. Selline hubane ja...mõnus.
Natuke närvis olin enne esinemist...aga õnneks läks see pärast esimese laulu esitamist ära. Noh, lavaleminek oli muidugi tasemel. Kitarr hakkas undama ja juhe jäi kuskile kinni ja ma ei suutnud selle tooli/puki peal tasakaalu leida ja ma unustasin kõik ära, mida ma alustuseks publikule öelda tahtsin. Närveerimine ja inglise keeles rääkimine ei sobi kokku.

Pidu ise oli...noh...kuna mina seal peaaegu kedagi ei tundunud, siis minu jaoks oli see veidi igavavõitu. Aga nendele, kellel sõbrad ümberringi, võis pidu täitsa vahva olla.
Mul pea ka valutas jubedalt ja kõht valutas ka ja üldse oli selline väsimus peal ja ma läksin sealt üpris vara ära. Ehk siis poole ühe paiku. Peke jäi edasi pidutsema veel. Viimane kord kui ma teda seal nägin, ütles ta mulle otse välja, et ta on nii täis, et ma pean ise hakkama saama. Minule ei hakkanud seal joodud alkohol üldse pähe...aga ühte pean ma ütlema- Soome siider on Eesti omast tuhandeid kordi parem!

Pühapäeval ärkasin kell üheksa juba ülesse ja siis käisin hommikust söömas ja läksin uuesti magama.

Kell 12 lahkusime hotellist ja Peke läks ühe oma sõbraga kohvikusse ja kuna ma ei tahtnud viies ratas vankri all olla, tuuseldasin niisama linna peal...Ehk siis tegin mingeid ringe erinevatel tänavatel...ma ei julgenud mere äärde minna, sest et ma poleks kohvikut enam üles leidnud arvatavasti..ma olen JUBE halb orienteeruja.

Tallinna poole väljus laev pool kolm ja terve sõidu aja olin ma kahe tugutooli peal/sees kerra tõmbunult sügavas unes.

Uhh..pikk jutt tuli.

LÜHIKOKKUVÕTE NENDELE, KES EI VIITSI PIKKI TEKSTE LUGEDA:
Soomes oli mega tore! :D




Igatahes jah.
Täna on naistepäev ja tänavail õnnelikke paare vaadates tekkis mul väike kurbus...
Ma tunnen ennast poolikuna, kui mul ei ole kedagi armastada ja hoida...




Aga kevad on siiski lähedal ja varsti läheb kõik paremaks:)

Aa, ja kolm horoskoopi ütlesid, et ma armun märtsikuus. How nice is that, huh? :)



Tsau!