129. päev

Ma saan aru, et ma ei peaks homse pärast eriti põdema, aga ikkagi on nii hirmus ja rahutu tunne praegu.
Ma tahan kõigile head muljet alati jätta ja siis ma reageerin tihti üle ja piupau, ma olen lollakas.

Aga homme kell 11:30 väljub laev ja siis minu seiklus algabki. Tegelikult algab juba varem, sest ma taipasin täna, et ma ei oska vist sadamasse minna. (See ei ole naeru koht praegu.)
Ma pole sinna kunagi kesklinnast jalutanud, alati on keegi autoga ära visanud või on olnud tark ja teadja kaaslane.
Issand kui hirmus.

Ja mis kõige hullem- mul ei ole midagi selga panna. Omgomgomg.

Ei, tegelikult..väga vahva, et mul selline võimalus avaneb ja ma arvan, et pärast esimest esinemist ma enam nii närvis polegi. Tore on suviseid terrassituttavaid seal Soomemaal näha. Janne on seal ja..Sam ja...ja siis see tüüp, kes Nimeta Baaris enda...khm...alumised asjad välja võttis. Mul on sellest mingi lapsepõlvetrauma, kui aus olla.
Oeh, aga suvel oli nii hea.

Mulle tulid kõik mälestused nüüd meelde...vaateplatvormil laulmine ja...veini joomine töö ajal ja...Peke sünnipäeval laevakese katusel laulmine..ja see, kui Tuomas, minu tulihingeline austaja mulle päevalille töö juurde tõi. Nii tore nii tore :)

Nii tore.

Kõik oli nii tore

ja hea.



Lähen uurin nüüd Tallinna kaarti ja vaatan, mismoodi sadamasse saab.

Hoidke mulle pöialt, tupsud : )


Tsau!