104. päev

Naeratus nakkab. Kohe täitsa palju nakkab.
Täna kõndis mulle üks teises nooruses mees naeratades vastu. See pani mindki naeratama. Minu naerusuine vaade pani mõne vastutuleja naeratama. Niimoodi ma naeratades Solarise poole hõljusingi. Armas värk.

Tantsutrennis oli täna väga...huvitav. Õppisime paar liigtust (al. põrandale kukkumised ilma haiget saamata (enamused said)) ja siis pidime neid kasutama pärast oma tantsus. Treener pani mingi kummalise ürgse muusika peale ja niimoodi me seal ealesime maas...tegime koopamehe tantsu. Kusjuures...ma võisin küll väga totter välja näha, AGA selline enese liigutamine on väga..kuidas nüüd öelda...vabastav. Halbu emosioone maandav.

Koolis oli täna...jama. :)
Kaheksa tundi ja inglise keeles oli töö. Ma olen alati arvanud, et ma oskan seda võõrkeelt, aga täna läks küll kõik pekki :(
Homme on matemaatikas kontrolltöö ja ma ei oska.
Ülehomme on ajaloos kontrolltöö, ma jõuan alles kell 22 homme koju.
Üleülehomme on geograafias kontrolltöö.
Ma langen vist masendusse. Ma tunnen, kuidas ma ühe jalaga juba omadega metsas olen...


Okei, aga ma ei taha tegelikult siin pahur olla.
Elu on ilus.
Täna sadas natukene lund.