43.päev

Ma olen nii väsinud kõigest.

Täna oli koolis väike esinemine, laulsin laulu advendiküünla süütamisel. Üks väike tüdruk tuli minu käest autogrammi küsima. See on mu päeva tipphetk. Armsamat asja ei oskakski ette kujutada. Hiilis ligi, päevik ja harilik värisevates kätes. "Palun autogrammi." NII ARMAS!

Pärast kooli käisime klassiga seal kehade näitusel Solarise keskuses. Mulle ei meeldinud eriti. Mitte et see meeletult halb oleks olnud, aga erilisi tundeid nagu ka ei tekitanud...
Päris inimkehad küll, aga näevad välja nagu plastik. Ma tahaksin ikka verd ja soolikaid!

Vanalinnas nägin tuttavaid mandlimüüjaid, sain kotikese magusaid mandleid. Imehead asjad.
Tüdrukud ise oli rõõmsas meeleolus, mingi purjus soomlane ostis neile vana tallinnat, mille nad seal samas koolaga ära lahjendasid ja siis alla kulistasid. Mõnus töö ikka. Aga noh...kuidagi peab külmadel ilmadel sooja saama.

WAFi proov oli ka täna. Tantsuproov. Terve kool oli kohal.
Mind jäävad sealsed laulud alati kummitama.

"Freeeedooooom, freeeedooooooom...." Lalala.

Noh, seal tantsisime poole üheksani ja siis sain Eliise mehe autoga koju.
Kõik.

Ma nii muretsen homse esinemise pärast. Need kuradima jõululaulud pole mul eriti hästi peas ja ma üldse ei oska neid laulda ja ma kardan ja mul on kurk valus.

Iga kord, kui midagi tähtsat ees on, lähen ma närvi ja muutun pahuraks ja hetkel ei tahagi ma esinema minna, sest kõik on nii ligadi-logadi. Mis on täiesti minu süü. Ise ma jätan kõik asjad viimasele minutile.
Loll loom.

Tegelikult on kell juba nii palju, et mul oleks tarvis magama minna.

Ma loodan, et ma täna oma treenerit enam unes ei näe. Iga kord, kui see juhtub, jään ma haigeks. Eile nägin...kui täna ka näen, siis on kindel,et tervis veab varsti alt.

Mina usun küll, et unenäod võivad tulevikku ennustada. Ei pruugi näha küll mingit kindlat stseeni, kuid teatud märgid võivad toimida viitena.

Ma tahan juba hommikut, siis saan endale seda imekohvi teha.
Jeje.

tsau!