172. päev

Hommikul paistis päike.

"Näevad kõrvalt kõik-

see polnud kaotus, võit

vaid üks kaunis lõik

mu elu raamatust,

mis ihkas armastust,

kuid talle näidati ust."

Jah, ma pole ikka veel sellest laulust üle saanud.

Aga täna magasin ma pool päevast niisama maha. Selle päikselise osa.
Kui pilved tulid, kappasin mina bussiga linna, et oma soengut lõikama minna. Tore jutukas juuksur oli.
Hulludel päevadel käisin ka ja ma läksin kogemata hulluks ning hakkasin asju ostma, kuigi ei oleks tohtinud :(

Ja õhtul sain linnast isaga koju, seega sain esimest korda tema uue kallikesega sõita. (Et kellelgi valearusaamu ei tekiks- siis isa uus kallim on tema auto.)

Mariannet nägin ka linnas. TERVITUSED SULLE SIIN BLOGIMAAILMAS KA!

Homme on lauluvõistlus, hoidke mulle siis pöialt : )
Sisetunne ütleb, et finaali edasi ei saa muidugi...Peaaegu kunagi pole saanud. Ma pole lihtsalt lauluvõistluse-tüüpi inimene vist. Ma lähen jube närvi, kui keegi mind laulmise ajal hindab.
Mulle meeldib meeletult esineda muidu. Aga vot, žürii ajab mu jalad ja näpud ja hääle värisema.

Tututuu, mis siis veeeel.

Järgmist laupäeva tahaks, siis on bändiga uus lindistamine stuudios. Fun fun fun!

Aga meie praegust singlit saab siin kuulata. www.peachpuffmusic.com

Et siis jah. Ma ei teagi.
Nägemiseni.