162. päev

Täna juhtus midagi hämmastavat.
Midagi erakordset.
Suisa fenomenaalset!
Ma käisin jooksmas. Ning tõttöelda...mulle täitsa meeldis see. Kohe...mõnus oli kuidagi.
Siiski on sisimas selline kahtlane tunne, et ega taolist asja enam lähiajal ei juhtu.

Aga jah... Viimastel päevadel pole midagi erilist juhtunud, seega on ka blogipidamine unarusse jäänud.
Kahju natukene, et elu nii igav on.


Tsau.