171. päev

Issi ostis endale uue auto. Nii armas on teda vaadata. Nagu väike laps, kes on endale tutika mänguasja saanud. Nunnu. Mulle meeldib, kui inimesed õnnelikud on.

Kuulan jube 15. korda järjest laulu "Sind tänan kõige eest" (Tänud Heikkile, kes seda lugu mainis...see oli sarkasm.) Asi on nimelt selles, et ma ei suuda magama minna, sest ma kuulan seda laulu ja vaatan ja siis ümisen kaasa ja nukrutsen, sest et see on nii kurb ja õnnelik laul samaaegselt.

Kui ma juba Heikki nime siin mainisin, siis tahaksin talle kõigi nähes ühe suure virtuaalse pai teha, sest see poiss oli nii nunnu ja jäi kauemaks linna, et mina üksinda marsat ootama ei peaks.

Jee. :)

Oeh jah.

Tore päev oli iseenesest.

Kuigi ma ei saa aru, kas ma olen praegu kurb või väsinud või mõlemat.
Kõik päevad on viimasel ajal ühesugused. Ära tüütab.
Isegi kui midagi juhtub, siis...kõik on kuidagi...ühtemoodi.
Üldse pole põnev enam. Mitte nii, nagu kunagi...

oeh jah. Viimane kord kuulan veel seda laulu ja siis kappan magama ära.