169. päev

Jouu.

Ma ei tea, kas ma peaksin häbi tundma, et ma siia lausa 7 päeva midagi kirjutanud ei ole?
Ütleme nii, et...häbi on, aga ei tunne.

Aga aga aga.

Mis siis juhtunud vahepeal on.
Päike hakkas nii soojalt paistma, et lausa palav hakkab kohati. Ja see on jube mõnus tunne. Ma lausa armastan seda.

Ning arusaamatult kiiresti möödus see nädal. Ning tundub lausa uskumatuna, et täna on juba kolmapäev.
Kas selline tunne ongi vanemaks saada? Aeg hakkabki üha kiiremini liikuma? Jube kummaline igatahes.

Laupäeval oli Jõelähtme valla lauluvõistlus ning sealt sain edasi teise vooru ehk Harjumaa lauluvõistlusele, mis toimub sellel pühapäeval..kuskil..ma unustasin ära juba, kus. Ahhaa, google aitab alati. Viimsis. Mitte et see teie jaoks oluline info on. Ma lihtsalt pidin selle isa teada saama.

Issand jumal, mul näpud liiguvad iseenesest. Ehehehehehehe, kohv kohv kohv.

Aga igatahes jah.

Täna pidi meil bändiga pildistamine olema, aga Peke saatis päeval sõnumi, et tal läks fotokas katki ning et ta täna siiski ei saa meid pildistama. Ma ei tea, kas uskuda seda või mitte. Eile õhtul oli ta üpris ehmunud häälega, kui ma tema käest tänase pildistamise kohta küsisin, seega oli ta selle ära unustanud ning polnud eriti ette valmistunud. Võib-olla sellepärast läks..kaamera..katki?

Käed hakkasid värsima ja fotokas kukkuski kildudeks maha.

Ei tegelt ma usun teda küll, tegijal juhtub.
Ja natuke on hea ka, et täna pildistamist ei toimu. Mul polnudki õiget outfiti. Tarvilik oli valge pluus, aga valgeid riideid minu garderoobis prakiliselt ei eksisteeri.

Ja üldiselt on selline lugu, et ma olen lausa armunud! Ma olen sügavalt sisse võetud...kevadest.
Naeratus tuleb lausa suule. Je. :)

Andke andeks, et ma ilmast nii palju räägin viimasel ajal. Ma tunnen lihtsalt, et ma olen pikast talveunest vaikselt ärkamas. See on mõnus..kõikekõditav tunne.

Ma lähen joon veel tassikese kohvi ja siis hakkan õppima.

Tsau!