1.päev

Nonii-nonii.
Algamas on minu aastane blogimine. (Ma kuulen rõõmuhõiskeid teiselpool ekraani!)
Kõigepealt pean mainima, et kogu see värk on minu jaoks siin võõras, seega harjumine võtab parasjagu aega ning hetkel on veidi kohmetu tunne.

Täna on üllatavalt vahva päev olnud. Hetkel on küll väsimus, kuid see tunne on mööduv.

Niisiis. Alustan algusest ja kõige olulisemast. MA KÄISIN TÄNA MARGIL KÜLAS! Mõtlete, miks ma nii õnnelik olen? Vastus on lihtne- ma ei ole Marki kunagi varem niimoodi...kuidas nüüd öelda...omas elemendis näinud. Enamasti on ta minu poole seljaga. Autoroolis. Jah.
Igatahes, seal me kokkasime Kristeliga. Ahjukartulid olid vägaväga head, vahvlid olid head...noh..ma suutsin enamused ära kõrvetada. (Usun siiski, et asi ei olnud minust, vaid masinas. Jah. Just nii.)



Ja nüüd tervitaksin Raunot, sest ta pani mind täna südamest naerma :D








Mulle meeldib, kui tänaval kõndides kohtad juhuslikult tuttavaid nägusid. Täna nägin Taunot koos oma vennaga. Seda juba iga päev ei juhtu, eksole. Sellised asjad panevad küll rõõmust naeratama. Tauno ostis endale uue mütsi ka, aga kahjuks unustasin ma sellest pilti teha. See fotoka kaasas kandmise asi on minu jaoks veel harjumatu. Vot nii.

Hiljem toimus WAFi kohustuslik tantsutrenn kah. No tule taevas appi, ma ütlen. Täna tegime mingisuguseid balleti-moodi liigutusi, mis kohe üldse välja ei tahtnud tulla (olgu siis mainitud, et ma ei ole just eriti graatsiline neiu...).
Aga tore oli siiski. Mulle meeldib ennast liigutada. Tervislik tunne tekib siis.
Mõned pildid meie meeletult keerulisest trennist ka siis.



Kodus on nii hea olla. Nauditav. Ma lähen nüüd unedemaale ära. Varsti.

Tsau.
Loodan, et homme tuleb minust rohkem sõnu välja.